Hetkel eetris:
Päevasild

Intervjuu. Eesti kirjakeele kujunemine

Eesti üldsus tähistab tänavu eestikeelse Piibli 275. Aastapäeva. Selleks, et jõuda eestikeelse Piiblini, kulus mitu sajandit.

Raadio 7 pärandiaasta sarjas oleme detailsemalt rääkinud eesti kirjakeele kujunemisest. See sai alguse vajadusest tõlkida Piibli tekste maarahvale mõistetavasse keelde.

Keeleteadlane ja piibliuurija dr Kristiina Ross selgitab, et mitmed tekstid, mis on täna kasutatavas 1997.aasta piiblitõlkes, pärinevad reformatsiooniajast kui mitte varasemast ajastki, sest kirikus jumalateenistusel etteloetav ja harilikult jutluse aluseks võetav piiblikoht, ehk perikoobiraamatute eestikeelne tekst oli juba siis kasutusel.

Pärast Martin Lutheri algatatud kirikureformi oli ju Tallinna Püha Vaimu kirik esimene, kus peeti ka eestikeelseid jutlusi. Meil on 1630-ndatest aastatest Georg Mülleri jutlustest eestikeelsed katked. Kuidas need katked jutlustesse võisid jõuda?

Lätis pärineb sarnane analoog aastast 1580. Läti teadlased on eestlastest veidi ette jõudnud ja saanud seda perioodi enam uurida. Kuid ka üksikutest eestikeelsetest tekstidest võib leida teatud terminoloogilist ühtsust. Juba ristikiriku algusaegadest Eestis vahendati kohalikele nende emakeelset sõnumit. Selle jaoks olid tõlgid, kui palju oli eesti emakeelega ja kui palju saksakeelega tõlke, sellest ajalugu vaikib.

Kui keskseid termineid uurida 17-st sajandist, kus on juba erinevaid kasutajaid rohkem ja seetõttu saab analüüsida ja järeldada, kui mõned asjad on erinevatel kirikuõpetajatel ühtemoodi väljendatud, et nende sõnade-väljendite kasutusel on pikk traditsioon – neid tuntakse üle maa ja juba pikemat aega.

Kui uurida sõnade kasutust, siis vanim sõna on “ristima”, mis ei ole meieni jõudnud saksa keele kaudu, vaid kirikuslaavai kaudu ja ida poolt. Sõna “ristima” on seega enne 13.sajandit eestlaste seas kasutusel ja tuntud ja jäänud tänaseni kasutusele. Kuigi, jah, kui sakslased hakkasid pärast reformatsiooni Piiblit eesti keelde tõlkima, siis nad võtsid selle termini – “ristima” – endastmõistetavalt üle, ehkki saksa ja ladinakeele terminid sõnaga “ristima” see üldse ei sobi. “Ristima” kuulub hoopis teise süsteemi kui lääne poolt võimalik saksa sõna “taufen”.

Johannes Gutslaff, 17.sajandi keelekujundaja, tõlkis Piiblit lõunaeesti keelde. Ta proovis seda sõnakasutust(ristima) välja juurida. Jah, oma sõnaraamatus toob ta küll selle vaste välja, aga oma tõlkes kasutab eesti terminina sõna ,,kastma“. Seega Ristija Johannes on Kastja Johannes. Aga muuta juurdunut polnud juba siis võimalik, sest ,,ristima“ oli niivõrd kindlalt juurdunud.

Teised sõnad ja terminid sobisid ehk paremini saksa-ladina süsteemiga ja nii suurt vastuolu ei tekitanud.

Pikematest fraasidest on olemas traditsioon, mida tunneme tänini. Selleks on kümne käsu teine käsk, milles kasutatakse üsna kummalist väljendit – sa ei tohi jumala nime asjata oma suu sisse võtta – sellist väljendit – ei tohi asjata suu sisse võtta – sellist pole üheski teises keeles ja ei teata ka, kust see väljend on tulnud, aga põhjaeesti keeles on see olnud algusest peale ja siiamaani püsinud, millest võime arvata, et tal on mingi tugev traditsioon taga.“

Kuidas sündis eestikeelne kirjakeel?

Esimene samm eesti keele grammatika poole algas keskajal libakirjakeele kaudu. Komponent “liba” annab küll halvustava meki man, aga see väljend tuleneb ladinakeelsest terminist literati elliterati. Ehk siis kirjaoskus kirjaoskamatuse kaudu. Ikka on läbi aegade olnud rahva seas neid, kes võõrkeelele vastuvõtlikumaid. Tõlkimine on alati kahepoolne protsess, üksinda ei saa võõrast keelt ära õppida, mingisugune üleminekuala oli rohkem kui 800 aastat tagasi olemas. Ja nii vahendati ühest keelest, antud juhul Piibli tekste ladina keelest, maarahva taibukamate abil maarahva keelde. Tuleb meelde tuletada, et keskajal ei olnud Liivimaal eesti kirjakeelt olemas.

Tõlge, mis sündis just sellisel moel nagu seda suutis tõlkija teistele arusaadavaks teha, pandi nii ka kirja nagu kuuldi kirjaoskaja poolt, aga ladina või saksa keele eeskujul. Nii ongi esimesed väljendid Piiblist kirjapildis allutatud võõrapärastele grammatikareeglitele. Sarnast libakirjakeelt kasutasid ka rikkad ülikud, kes ise lugeda ei osanud, aga lasid oma õukonna vaimulikel vahendada ladinakeelset teksti saksa keelde.

Sellesse ajaperioodi ongi arvatud rahvakeelsed üleskirjutised. Eestis ei saanudki kirjakeel toona eksisteerida ka seetõttu,et puudus rahvakeelne ülikkond. Jah, esimesed koolid olid ladinakeelsed, sest kuni reformatsioonini olid ju missadki ladinakeelsed. Hingehoid pidi toimuma maarahvale arusaadavas keeles, ideaalis oli nii ette nähtud. Vanadest ürikustest, nii palju kui neid on säilinud, nendest näeme, et keskaja lõpust on vaimulikele korduvalt jagatud nii manitsusi kui korraldusi, et nad peavad kohaliku elanikkonnaga suhtlema nende emakeeles.

Manistustest saab järeldada, et seda siiski ei suudetud või siis püüti ja oli individuaalne, kuidas keegi selle küsimuse lahendas – kes tahtis sisuliselt suhelda, pidi keelt oskama. Ja maarahvale polnud ehk kirjutamine kõige olulisem, levinumad väljendid jäid meelde, kandusid edasi ka juppide kauppa, mitte täislausetena. Hiljem, kui oli juba eestikeelne traditsioon olemas, siis polnudki vajadust seda üles kirjutada, see levis suuliselt. Esimene säilinud üleskirjutus on katoliiklikus kontektsis 1520-ndatel aastatel üleskirjutatud Kullamaa käsikiri, mis näitabki, et oma kirjakultuuri ei olnud.

Arvata võib, et vigane tekst selles on kirja pandud inimese poolt, kes ei osanud eesti keelt. Seepärast ongi tekst vigane ja tõenäoliselt ei esinda see tolleaegset eesti keelt, mis selleks ajaks oli tekkinud. Eestis oli veel ka nö vahepealne sfäär. Meil oli olukord natukene keerulisem seetõttu, et lisaks ladinakeelsete vaimulike ja rahvakeelsete talupoegade vahele lisandus saksa rahvas.

Pikka aega kuulus eesti keelde ümber pandud tekst kirjutatud tekstina saksa kultuuriruumi, kirjutatud teksti tõlkisid ja panid kirja sakslased ja see oli lugemiseks mõeldud saksa kirikuõpetajatele, eestlased passiivse kuulajaskonnana pidid aru saama, tõenäoliselt tekstid ka järele kordama. Plavetele lisaks olid olulised ka kirikulaulud. Pärast Lutheri reformatsiooni, kui alustati Piiblite tõlkimist rahvakeeltesse, siis tegelik aktiivne lugemisoskus jõudis maarahvani just kirikulaulude kaudu.

Suurimad probleemid olid laulude tõlkimisel nende rütmi ja meloodiaga. Ka Püha Vaimu kirikus Georg Mülleri peetud pooled jutlused on kirikulaulude laulmisest. Lutheril oli laulmine väga oluline teema, õpetuse aspektist oluline, sest suur osa rahvast Euroopaski olid ju kirjaoskamatud, ei suutnud Piiblit ise lugeda. Seega oli väga oluline päheõpitud laulude kaudu selgituse omandamine, eriti alguses, mistõttu pühendab Müller sellele teemale mitmed oma sõnavõtud. 17 saj alguses oli see teema eestikeelses koguduses üsna oluline probleem, sest esimeses lauluraamatus olid kirikulauludest tehtud sõnasõnalised proosatõlked.

Võib oletada, kuidas ja kas neid üldse laulda sai. Kirikukooripoistele olid laulud selgeks õpetatud ja Müller oma jutlustes küsibki, kui kooripoisid laulavad ees, kuidas te ei suuda neid järgi laulda. Ilmselt oli sisust arusaamine ja viisi järgi laulmine kunsttükk. See olukord muutus 17 saj keskpaigas, kui 1656.

Aastal esimene värsistatud lauluraamat ilmus. See osutus üsna populaarseks. Selle raamatu tõlget parandati ja Antotn Thor Helle töörühma ühistöös valminud lauluraamat sai suupäraseks ja rahvale lähedaseks.

Rootsi kuningas andis käsu küll eestikeelne Piibel välja anda. Kuid käsust trükini kulus pea sajand.

Lugemisoskuse omandamiseks tuli eestikeelsed koolid tööle panna ja õpik ehk katekismus välja anda. Esimene teadaolev eestikeelne tekst on 1525.aastal Lüübekis trükitud katekismuses. Trükis ise ei ole säilinud, aga sellest on jälg arhiiviandmetes. Ajaliselt järgmine tekst on Niguliste kiriku õpetaja Simon Wanradti koostatud ja Pühavaimu kiriku õpetaja Johannes Koelli tõlgitud alamsaksa- ja eestikeelne katekismus 1535. aastast. See tekst on osaliselt säilinud.

Rahvakeelse kirjanduse tekkimine, mis algas 16. sajandil reformatsiooniga, jätkus Rootsi võimu perioodil. Hakati süstemaatiliselt tegelema eesti keele grammatika väljatöötamisega. Üks esimesi olulisemaid grammatikaid, Heinrich Stahli eesti keele grammatika, ilmus 1637. aastal. See oli tugevalt mõjutatud saksapärasest reeglistikust. 17. sajandi lõpul ilmunud Johann Hornungi grammatika arvestas juba rohkem eesti keele tegelikku vormiõpetust. 17. sajandiks oli välja kujunenud kaks kirjakeelt: põhjaeesti ja lõunaeesti.

1686. aastal jõuti välja anda lõunaeestikeelne Andreas Virginiuse ja tema poja Adriani tõlgitud Uus (Vastne) Testament, mis oli esimene täielikult eestikeelne raamat. Täielikult eestikeelne Piibel ilmus 1739. aastal. Tõlke autor oli Jüri kiriku õpetaja Anton Thor Helle. Tõlge põhines Tallinna ümbruse keelel, mida autor hästi tundis.

Kuivõrd 17. sajandi maarahvas ka lugemist mõistis?

Jah, ajalooürikuid palju pole, mõned üksikud näited meil on. On teateid, et 16 saj keskel ostis kirikuõpetaja Hans Susi nimelisele noorukile lauluraamatu ja evangeeliumiraamatu, mille järgi on võimalik järeldada, et Hans Susi üritas tõlkida kirikulaule ja perikoope. Kui kaugele ta jõudis, ei ole teada, aga viide, et 16 saj keskelsellega tegeldi ja eesti inimesed olid kaasatud, see viide on olemas.

Järgmine kindel märk kõneleb veidrast juhtumist aastal 1700, mil oli kohtuprotsess, kus maarahva esindaja süüdistus kirikuõpetaja vastu oli Uue Testamendi tõlkega seotud, väidetavalt olla õpetaja seda valesti tõlkinud. Selline fakt annab tunnistust, et oli inimesi, kes mõstsid lugemist ja keeli, nii või teisiti – neid inimesi oli.

Milline laulutekst on sarnase tekstiga kasutatav ka tänases kirikulauluraamatus?

Vanim tõlge pärineb 1656. aasta lauluraamatust. Selleks on Martin Lutheri jõululaul ,,Ma tulen taevast ülevalt“, mida me tänini jõulukirikutes laulame.

Reklaam