Hetkel eetris:
Päevasild

Üks telefonikõne – uus algus

1409691_66217376Ikka on kõigel kaks osapoolt. Isegi sama telefonikõne võib mäletada kõne alustaja ja kõne vastuvõtja erinevalt. Sest meeleseisund annab läbielatule värvingu. Järgnevalt jagame Helle ja Merikese mälestusi.

Helle Aan: “Mäletan tänaseni seda telefonikõnet. Oli soe augustikuu õhtu. Tallinn oli väga vaikne, sest enamik linnarahvast oli suvitamas. Aasta oli 1997. Telefon helises. Võtsin kõne vastu. Naisterahvahääl küsis, kas Raadio 7 on huvitatud luuletuste lugemisest eetris. Minu vastus oli – muidugi paneksime luulet eetrisse, kui oleks luuletuste lugeja. Helistaja oli Merike Mets,nüüd Merike Kraemer, kes pakkus oma kaastööd. Luulet lugema.
Tookord ei osanud arvata, et sellest kõnest saab alguse pikaaegne, sisukas ja kuulajaile rõõmupakkuv koostöö”.

Merike Kraemer mäletab samuti seda kõnet: “See kõne muutis palju. Sellest päevast 1997 augustis olen saanud oma igapäevatöö kõrvalt ikka ja taas oma lemmikalal tegutseda. Armastan luulet ja mulle väga meeldib mõtestatud lühiteksti kaudu edastada emotsioone ja sügavat sisu. Koostöös Raadio 7 toimetusega saab luule kaudu edastatud sõnum veelgi jõulisemaks tänu muusikale, mis aitab kuulajail teksti mõtestada. Minu jaoks on see kui imeline müsteerium – valin luuletusi ja tekste, sätin neid nii ja naapidi järjekorda. Siis loen nad niiölda linti. Aga see kõik on vaid üks osa kompositsioonist. Raadio 7 toimetuses on muusikaline kujundaja, kes valib luulest saadava inspiratsiooni mõjul muusika. Kui kaua see muusikaga sättimine omakorda aega võtab, ma ei tea. Aga tulemus on ütlemata kaunis ja väga inspireeriv. Kompositsiooniks, luule- ja muusikapõimikuks sätib selle operaator Glori Ots”.

Selle telefonikõnega algas Merikese elus üks paljudest algustest. Sündinud Kohtla-Järvel, seal koolis käinud ja hiljem ka aastaid juba teismelisest east alates kohalikus kultuurielus taidluslaval kaastegev olnud, jätkas ta õpinguid Viljandi Kultuurikoolis. See tõi kaasa elukoha vahetuse – Viljandi oli hoopis teistsugune väikelinn kui Ida-Virumaa keskus, palju rohelisem, teatrilembesem. Eriti oluline oli sellel eluetapil Merikese jaoks, et Viljandis oli teater. Ugala, kus Merike mitmes lavastuses kaasa tegi. Aga sellest veel ei piisa.

Viljandis nägi ilmavalgust Merikese omaloodud teatritrupp, 1987 asutas Merike Tartu Konservitehase Viljandi filiaali juurde stuudioteater “Maarja” , mille kavalehed annavad tunnistust väga eripalgelistest lavakatsetustest.

Merikese elukanga mustris on mitmeid väga põnevaid pöördeid ja tegevusi. Tallinn kutsus oma võimalustega. Nii on Merikese tegevuse läbi saanud reaalsuseks politseimuuseum oma ekspositsiooniga. Aga see pole veel kõik. Merike Kraemer elab juba aastaid Loode-Saksamaal, kus ta on mäejalamil asetseva kodu ümbruse on vaatamata kivisele pinnasele õitsvaks aiaks muutnud. Hetki luulemaastiku õilmitsevatest õitest vahendab Merike Raadio 7 kuulajatele oma luulelugemiste kaudu.

Üks telefonikõne, mis avas tee sõprusele ja koostööle, on olnud mitmeti pöördeline. Sügavus, mis liidab ja kannab läbi erinevate elu-olukordade, avab uued varjundid inimeste suhetes. Kuid enam veel toob esile Nähtamatu.Kes hoiab ja kaitseb. Kes ütleb: “Vaata, mina teen uut, kas sa ei märka.”

Merikese süda, mis põksub küll paljudele kunstidele, on meie ühisel rajal kõndimise ajal mitmel korral arstide hoole all taas rütmikalt tuksuma hakanud. Seetõttu on olnud pingelisemaid ja keerulisemaid hetki nii Merikesel kui tema lähedastel. Kuid teadmine, et on midagi enamat, tõelisemat, see annab olemisele mõtte ja sisu.

Üllatuste üllatus oli meie toimetuseperele, et eelmise aasta augustis said raamatukaante vahele Merikese enda luuletused. Uurisime, kuidas sünnivad luuletused.
Merike Kraemer: “Luuletused antakse. Tuleb hoida süda avali ja ära tunda. Ja siis kiiresti üles kirjutada. See valimik saab trükivalmis tänu minu tütre abile.”
Merike Kraemeri luulekavad on Raadio 7 eetris pühapäeva hommikuti pool kümme.
Katke luuleraamatu nimiluuletusest “Lille süda”

Lille süda

Siit kõrgemalt on hea ülevaade
oma kätetööst,
lillekuhilad on ettepoole kaardu,
nagu tahaksid end esitleda.
Mu armsad, pole vaja trügida,
mu arm, see jöuab igaüheni teist.
Teie kuumi lehti silin ja
öhtul hilja, päiksesooja veega
piserdan, et oleks jöudu teil
uuesks päevaks, uueks
öitsemiseks taas.
See aeg on nii üürike, see
imeline, et höiskaks üle maa,
oh kallid, kuulake, kuis tuksub lille süda.

Merike Kraemeriga telefoniteel toimunud jutuajamise pani kirja Helle Aan

Reklaam