Hetkel eetris:
Päevasild

Raadio 7 – 25 aastat muudetud elude lugusid

Aasta 2018 on Raadio 7 jaoks märgiline. 1.oktoobril 25 aastat tagasi alustasime sõnasaadetega. Olen  ikka jutustanud seda lugu, kuidas meie raadiojaam alustas. Teen siin lühikokkuvõtte: 5 aastat enne reaalselt Raadio 7  eetrisse minekut sai üks pastor Rootsimaal seenemetsas ilmutuse, et algamas on aeg, mil Baltikumis saab raadioeetris Sõna kuulutada. Kulus veel kolm aastat, kui rootslased, kes esindasid Rahvusvahelist  Kristlike Raadiojaamade Liitu (IBRA), jõudsid Eestisse küsima Eesti Raadiost eetriaega. Soov oli saada 10 minutit nädalas. Selle aja leidmine võttis aega kaks aastat.

Oli aasta 1993, kui 10-minuti asemel pakuti lausa 23 tundi päevas. Sealt hakkas hargnema Raadio 7 eetrilugu. Kuid üks raadiojaam  ei ole ainult tehnika. Tehnika ei tööta, kui pole inimesi. Ja inimesed ei kuula raadiot, kui inimesed selle läbi nendega ei suhtle. Seega on igal Raadio 7 töötajal ka oma osa selles raadioloos ja lisaks ka oma isiklik lugu. Esimesed olid Raadio 7 vundamendi rajajad, kes alustasid  huvist ja armastusest. Paljud neist on elu põnevatesse kohtadesse edasi viinud. Nüüd taaskohtumisel jäi kõlama, et raadiotöö muutis nende oskusi, andis teadmisi ja oli õnnistusrikas. Paljudel said uued väljakutsed alguse läbi raadiotöö.

Raadio 7 direktoriks tuli Kanadas elav eestlane Madis Lodu koos abikaasa Helgaga. Tema käivitas raadiotöö. Võttis inimesed tööle, tegi lepingud. Pani tehnika käima. Oli kuldsete käte ja kuldse südamega mees. Allan Laur, kellel oli erakordne visioon  kristliku raadiosõnumi mõjust, oli raadio käivitaja, hingega kaasas igas olukorras.

Minagi olen Raadio 7 alguse juures olnud selle sünnist saati. Küllap kuulajad arvavad, et tulin, et jääda. Tegelikult  mul ei olnud  enam soovi raadiosaateid teha. Olin aastaid raadiotööd teinud ja jõudnud paika, et Inimesed kuulsid küll, aga nad ei kuulanud. Ma kujutasin oma naiivsuses, et  huvitav ja uus informatsioon käivitab kuulajad ka vastavalt tegutsema. Tegelikkuses jagasid nad kuuldu üle vaimustust, aga ise jätkasid oma eluga vanamoodi edasi. Mina eeldasin, et minu töö tulem peaks olema midagi enamat kui et väga tore, räägi veel. Otsustasin jätkata kirjutava ajakirjanikuna. Kuid armastusest Jumala vastu olin nõus uusi tegijaid nõu ja jõuga aitama. Olin Raadio 7 programmi nõustaja.

Kolme aasta pärast selgus, et Madis ja Helga Lodu on oma osa raadiotöö käivitamisse andnud ja lahkusid Eestist. Raadio 7 juhatus  tegi  mulle ettepaneku nõustaja ametist tegevjuhi kohale asuda. Arutasime seda kodus abikaasaga ja jõudsime järeldusele, et ma ei võta seda pakkumist vastu.

Järgmisel päeval, kui ma hakkasin sellele koosolekule minema ja oma koduust lukustasin, kuulsin kedagi  ütlemas: ,,Kui sa ütled jaa, olen ma sinuga!“ Vaatasin ümber, kedagi ei olnud ja suundusin bussi peatusesse. Bussis olles ikka mõtlesin, et mis see oli, mida ma kuulsin. Ja koosolekule jõudes vastasin juhatuse ettepanekule jaatavalt. Ma ei teadnud siis, mis mind selles töös ees ootab. Ja ammugi mitte seda, et ma nüüd kirjutan, et 25 aastat on möödunud kui üks päev. Jah, kui keegi oleks seal koosolekul öelnud, et nüüd sa jätkad siin rohkem kui 25 aastat, aga keegi ei mõelnud tollal aastatele.

Nüüd tagasi vaadates sarnaneb see olukorraga, kui Jeesus kalureid oma jüngriteks kutsus. Ta ei öelnud, et tule, see projekt kestab  järgmised kolm aastat. Ta lihtsalt kutsus.Võin vaid kinnitada, et tõesti, Ta on olnud kõik need ajad minuga ja on jätkuvalt.

Kuna Raadio 7 töötab annetustel, siis olla järjepidevalt 25 aastat eetris, on tõesti Jumala suur arm. Tänan annetajaid ja toetajaid.

Helle Aan

Raadio 7 tegevjuht

Reklaam