„Siiani on Issand meid aidanud!” (1. Sm 7,12)
.
Neljas erinevus seisneb usaldatavuses. Simson oli iseseisev ja keeldus kellelegi teisele aru andmast. Ta oli üksik hunt. Tema luhtnud vabastuse püüded panid vilistid Jumala inimesi enam maksustama ja nende koormaid suurendama. Saamuel aga töötas koos teistega. Kui ta palus Jumalalt Iisraelile suurt võitu vaenlaste üle, siis keeldus ta selle eest au saamast. „Siis võttis Saamuel ühe kivi ning asetas Mispa ja Seeni vahele, pani sellele nimeks Eben-Eeser ja ütles: „Siiani on Issand meid aidanud!”” (1 Sm 7,12) Simson oli mina-keskne, Saamuel oli meie-keskne. Laulik kirjutas: „Vaata, kui hea ja armas on see, et vennad üheskoos elavad! Sest sinna on Issand seadnud õnnistuse.” (Ps 133, 1,3) Jumala õnnistuses kõndimise saladus ei seisne üksinda toimimises, vaid teistega koos töötamises. Nii tegi Uue Testamendi – aegne kirik. „Nemad aga, veel rohkem ähvardades, lasksid apostlid vabaks. Pärast vabanemist tulid Peetrus ja Johannes omade juurde.” (Ap 4, 21,23) Kui apostleid rünnati, siis läksid nad omade juurde, kelle poole nad said pöörduda nõuande saamiseks, julgustamiseks, palveks ja Jumala Sõna jagamiseks. Ka Sinul on selliseid suhteid tarvis. Sa ei saa oodata mure tulekuni. Tee seda headel aegadel, et nad halbadel võtta oleks.
