„Siis ta pöördus tema juurest ühe teise poole.“ (1. Saamueli raamat 17, 30)
Kõige esimene inimene, kes arvas, et Taavet ei peaks Koljati vastu minema, oli tema oma vend. „Eliab, Taaveti vanem vend, kuulis, kui ta meestega rääkis ja Eliabi viha süttis põlema Taaveti vastu ja ta ütles: „Mispärast sina siia tulid? Ja kelle hoolde sa jätsid selle väikese karja sinna kõrbe? Ma tunnen küll su ülbust ja su südame kurjust! Sa tulid muidugi selleks, et näha taplust.” Aga Taavet vastas: „Mida ma siis nüüd olen teinud? Eks see olnud ju ainult kõnelus?” Siis ta pöördus tema juurest ühe teise poole ja küsis sedasama.“ (1 Sm 17, 28-30) Ära lase heidutaja sõnadel oma mõttesse kinnituda ning ära raiska selle peale aega. Ole koos nendega, kes Sulle midagi annavad, mitte nendega, kes Sinult võtavad. Isegi kuningas Saul ütles Taavetile: „Ei suuda sina minna selle vilisti vastu, et temaga võidelda, sest sa oled noor, tema on aga noorest põlvest peale sõjamees.” (1 Sm 17,33) Taavet ei muretsenud selle pärast, kui kogenud Koljat oli, sest ta teadis, et Jumal on kõikvõimas. On kurb, kui meie usk seisab silmaga nähtaval. Arvata, et me ei ole ülesande väärilised, on ensekeskne ja Jumala võimekuse asemel enda võimekusele toetumine. Selline mõtlemine jätab Jumala võrdlusest välja ja eirab Jumala öeldut sellest, et tema jõud on meie nõrkuses. (vt 2Kr 12, 9-10) Eeliabi nimi tähendab „Jumal on minu isa“. Kas pole irooniline, sest Eeliabil ei olnud Jumalasse usku. Võidu saavutamiseks tuleb esmalt oma lähedaste kahtlustest ja uskmatusest vabaks saada.
1Kr 15-16 Mk 15:33-47 Ps 91 Õp 25:9-12
