Hetkel eetris:
Suhtumised

Uudised

EV 100! Peapiiskop Viilma iseseisvuspäeva jutluses: Eesti innovaatilist omanäolisust võiks nimetada estovaatilisuseks

Eesti Vabariigi 100. aastapäevale pühendatud jutluses Paide Püha Risti kirikus meenutas Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) peapiiskop Urmas
Viilma hetki, mil Eesti tõusis endisest unustatud maanurgast väärikaks innovaatiliseks väikeriigiks Euroopa rahvaste peres. Kuna Eesti e-riigina on olnud maailmas teerajajaks ja omamoodi pioneerriigiks, siis võiks Eesti innovaatilist omanäolisust nimetada estovaatilisuseks.

Urmas Viilma sõnul muudab Eesti rahvaarvu väiksus meie riigi haruldaseks ja kalliks. „Tänapäeval kuulub nii tillukese rahvaarvuga riik, nagu seda on
Eesti, teiste riikide seas tõeliste harulduste hulka. Eesti on rariteetriik ja eestlased rariteetrahvas,“ ütles peapiiskop. Tänu oma visadusele oleme
siiski suutnud tagasi võtta väärika väikeriigi koha Euroopa rahvaste seas.
„Eesti rahvuslikuks edulooks on kahtlemata meie haridussuutlikkus ja uuendusmeelsus, mis on lubanud valmida meist Euroopa 500-aastase
reformatsiooniõunapuu ladvaõuna,“ sõnas Viilma.

Oma jutluses tõdes kirikupea, et ei maksa siiski luua illusioone, et kolmest küljest veega piirnev Eesti on ja jääb eestlaste kui põlisrahva
reservaadiks. „Sest kui me tahame ennast kaitsta rahva ja riigina, ei ole see tänapäeval enam mõistlik vabatahtliku getostumise meetodil. Samal ajal
tuleb mõista, millised on aruka avatuse kõrval alternatiiviks oleva piirideta avatusega kaasnevad ohud, et ühel hetkel ei oleks me Euroopas
lahustunud Eesti ning Eesti Vabariigist ei saaks eestivaba riik“.

Peapiiskopi sõnul on Eesti rahva kestmajäämise eelduseks arukas avatus koos rahvuslike ja meile omaste traditsioonide ning väärtuste hoidmise, toetamise
ja teistele tutvustamisega: „Meil ei ole vaja olla uus põhjamaa! Eesti rahvas on õnnelik, kui ta saab olla Euroopas omanäoline ehk eestinäoline.“

Peapiiskop Viilma tõdes, et kuna Eesti e-riigina on juba maailmas teerajajaks, omamoodi pioneerriigiks, siis võiksime Eesti innovaatilist
omanäolisust nimetada estovaatilisuseks. „Estovaatilisus tähendab vastutustundlikku uuenduslikkust. Sellega kaasneb innovaatilises
arendustegevuses teadliku vastutuse võtmine rahvusliku pärandi, identiteedi, keskkonna, kultuuri, kõige selle eest, mis aitab säilitada uuenduste käigus
oma nägu,“ lausus Viilma. Peapiiskop lisas: „Vastutustundliku innovaatika eestkõneleja roll võimaldaks senise e-riigi mudeli propageerimisele lisaks
olla Eestil mitte ainult „maa soolaks“, nagu Jeesus kutsub üles oma jüngrid olema, vaid „Euroopa soolaks“. Võibolla isegi „maailma soolaks“! Eestil on
suur potentsiaal olla valminud ladvaõuna viljakaks seemneks, millest kasvab suur ja võimas vastutustundliku teadusarenduse ja innovaatika puu.“

Urmas Viilma sõnul ei koosne tõeline tarkus ainult teadmis- ja teaduspõhise õppeprotsessi läbi omandatud haridusest, vaid lisaks teadmistele ka sellest,
mida saame tunnetuslikult omandada ja õppida esivanemate kogemustest, sealhulgas pärandist, mille oleme minevikust kaasa võtnud rikka vaimse ja
vaimuliku pagasina. „Nagu õnn, pole ka armastus mõõteriistadega mõõdetav. Ometi tunneme tänasel pidupäeval riigi ja rahvana nii õnne- kui
armastustunnet,“ nentis peapiiskop.

Kirikujuhi sõnul on Eesti riigi tõusmine tuhaasemelt olnud üks Jumala imedest ja tema lakkamatu õnnistuse nähtav märk, mis tähendab, et õnne- ja
armastustunde kõrval on oluline ka tänutunne. „Otsigem oma südamest välja ja laskem ilma häbenemata välja paista tänutundel Looja vastu, kes on meid siia
maanurka sajandite jooksul kokku kogunud ning tänasel päeval ka Eestimaa südamesse Paidesse tänujumalateenistusele koondanud,“ lõpetas peapiiskop
Viilma Eesti iseseisvuspäeva jutluse.

Regina Hansen
Avalike suhete spetsialist

EELK Konsistoorium

Eesti Kirikute Nõukogu läkitus Eesti rahvale

Armas Eestimaa rahvas!

On möödunud sajand ajast, mil Eestimaa Päästmise Komitee päevakäsu kohaselt helisesid kirikukellad ning pühakodades ja koolides loeti ette Eesti Maapäeva Vanemate Nõukogu „Manifest kõigile Eestimaa rahvastele“ Eesti iseseisvaks demokraatlikuks vabariigiks kuulutamise kohta. Aeg oli täis saanud. Sajandeid rahva südames püsinud unistus oli täitumas.

Kutsume üles austuses ja tänus meenutama ja meeles pidama Eesti iseseisvusele teed rajanud isikuid, sündmusi ja olukordi, sest minevikku teadmata on tume ka tulevik. Seejuures ei tohi me unustada oma rahva kristlikke juuri, mis ühendavad Eestit kogu Euroopa kultuuriga. „Kiri algab kirikust, rahvas algab raamatust“, on tõdenud Hando Runnel. Sellesse pärandisse kuuluvad eestikeelne Piibel ja lauluraamat, rahvakool ja vaimulik ärkamine teerajajana rahvuslikule ärkamisele, rahva teenimisele pühendunud vaimulikud juhid nagu Eisen, Jannsen, Hurt, Reiman, Kõpp, piiskop Platon ja teised eri uskkondade hingekarjased. Evangeelium andis julguse ja teadmise, et me ei ole „enam võõrad ja majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed“ (Ef 2:19). Meist oli saanud „riigirahvas“ veel enne omariiklust. President Lennart Meri sõnadega: „Meie kirik juhtis meid meie hingelisele ja vaimsele iseseisvusele. Ilma kirikuta poleks olnud Eesti Vabariiki, ilma Eesti Vabariigita ei oleks täna olnud Eesti rahvast.“

Kutsume üles kasutama seda vaimulikku pärandit, et lahendada targalt ja vastutustundega tänase Eesti probleeme. Peame suutma eristada asju, mis on meid kandnud senini ja viivad ka edasi ning mida apostel Paulus võtab kokku sõnadega „usk, lootus ja armastus“, asjadest, mis edasi ei vii, mille puhul tuleb alustada otsekui nullist, seades silme ette kõrged aated ja ideaalid. Pole paremat tagatist riigi ja rahva püsimiseks kui kõlblus – suutlikkus üksteist armastada ja austada, jääda ausaks ja ustavaks tõele, säilitada sirgeselgsus ja identiteet, lasta alusväärtused nagu Jumal, perekond ja isamaa saada südametunnistuse kompassiks. Kas ei vaja me just sellist vaimulikku uuenemist, inimese vertikaalset mõõdet? Seades ajatute ideaalide ja igavese õndsuse asemel sihiks üksnes maise õnne ja materiaalsed hüved, on raske ühiskonna probleeme objektiivselt hinnata ja nendega toime tulla. Tähistades oma riigi suurjuubelit paastu ajal, on kohane meenutada, et kõige suuremaks inimõiguseks on meeleparandus. Vaimselt terve ühiskond on see, kus suudetakse oma vigu tunnistada, kahetseda, andeks paluda ja andestada. Ehk peaksime pidupäevade kõrval kehtestama ka ühe üldrahvaliku meeleparanduspäeva – kasvõi tuhkapäeva näol?

Kutsume üles palvetama Eestimaa ja eesti rahva eest. Palve on aken tulevikku. Selle valguses näeme selgemini oma sihte ja ülesandeid. Palvega on pühitsetud meie rahvuslipp. Palvega on pühitsetud Vabadussõja mälestusmärgid. Palvega on pühitsetud meie iseseisvuse taastamine. Palvega on pühitsetud meie rahvuslikke tähtpäevi. Palvega alustame Eesti Vabariigi uut aastasada. Armsad rahvuskaaslased ja kaasmaalased! Küsides, mis on Euroopa või Eesti hingeks, võime ehk vastata, et selleks on salaside inimeste ja Jumala vahel – palvesild, mis meid ühendab. „Meie Isa, kes sa oled taevas …“ – need sõnad on kõlanud põlvest põlve meie eelkäijate suus ja jäävad kõlama tulevikus. Palve juhatab aga Jumala sõna juurde – sealt leiame vastuseid, seal jätkub hingetoitu. Seepärast on tulevikuülesanne jagada seda ka lastele ja lastelastele. See on ühiskeel, mis loob vaimse kogukonna, koguduse ja kiriku – iseseisvuse olulise tugisamba. Meie esivanemate pärand ja tulevased põlved kohustavad meid selleks. Õnnistagu meid selles Jumal! Õnnistagu ta meie rahvast ja riiki!

„Su üle Jumal valvaku
Ja võtku rohkest õnnista
Mis iial ette võtad sa,
Mu kallis isamaa!“

(Manifestist kõigile Eestimaa rahvastele)

Eesti Kirikute Nõukogu

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskopi läkitus Eesti Vabariigi 100 aasta juubeliks 24. veebruaril 2018

Eesti iseseisvuse väljakuulutamine sajandi eest toimus ajalooliselt õiget hetke ära kasutades. Selliseid hetki pakub Jumal üliharva ja vähestele. Täna võime möödunud sajandi peale tagasi vaadates tänada Jumalat mitme sellise hetke eest Eesti riikliku iseseisvuse loos, mida kasutasime vabadusse murdmiseks. Saame olla tänulikud. Tänulikud esmalt Jumalale, unustamata ära kõiki meie eelkäijaid ja kaasaegseid, tänu kellele Eesti on vaba.

Rahvas, kes on elanud sajandeid anastajate ikke all, mõistab hästi, et vaid vähesed imeväikesed rahvagrupid on pääsenud nii kaua rõhumise all viibides vabadusse. Seda suurem on vabaduse väärtus ja seda kõlavam peab olema meie tänulaul Jumalale. Rahvad, kes pole kunagi kogenud orjapõlve või on ise kandnud alati ainult vallutajate saapaid, ei tea, mida tunneb vabadusse pääsenud tilluke rahvakild. See on pääsemine pimedusest valgusesse, läppunud lehaga kongist avarale väljale sinitaeva all.

Jeesus ütleb: „Igaüks nüüd, kes neid mu sõnu kuuleb ja nende järgi teeb, sarnaneb aruka mehega, kes ehitas oma maja kaljule.“ (Mt 7:24). Eesti riik on tõusnud tuhaasemelt. See on olnud kindlasti üks Jumala imedest ja tema lakkamatu õnnistuse nähtav märk. Me oleme ausalt võidelnud välja oma võidud, laulnud revolutsiooniks oma laulud ning sidunud naaberrahvaid ühendavaks ketiks oma käed, et murda võõra võim ja taastada oma kaljule rajatud kodu. Kuid lisaks poliitilisele ning riiklikule iseseisvusele ja rahvuslikule enesemääramisele on oluline, kui vabana tunneb ennast oma kodus selle riigi rahvas ning kui õnnelik on iga tema üksik liige.

Kodu on paik, kus ollakse õnnelik ja kuhu tullakse nii rõõmude kui muredega. Siin on igaühel oma koht, oma kohustused ja vastutus, oma õigused ja vabadused, võimalused ja väljakutsed. Kodust saab igapäevase leivana kõhutäidet ja kodust saab kehakatet. Kodus on kamber, kus saab olla omaette või kõnelda Jumalaga. Kui kodus valitseb omavaheline usaldus ja armastus, on lihtsam olla külalislahke ja abivalmis nii sõprade kui võõraste vastu. Armastus on killuke kaljust, millele on rajatud meie rahva vabadus ja iseseisvus. Eesti peab olema just sellisele kaljule rajatud kodu ning meie riigi- ja rahvajuhid peavad meie ühise kodu jätkuvale rajamisele ja hoidmisele ennast jäägitult pühendama.

Saja aasta eest, 24. veebruaril 1918 andis Maanõukogu vanematekogu välja Eestimaa Päästmise Komitee päevakäsu nr 2, milles kästi järgmisel päeval kell 9 hommikul helistada kõigi Tallinna kirikute kelli ning lugeda kirikutes ette „Manifest kõigile Eestimaa rahvastele“.

Meenutamaks meie riikliku iseseisvumise esimesi hetki, mälestamaks meie riigi rajajaid ja vabaduse eest seisjaid, langenuid ja märtreid ning väljendamaks tänu ja rõõmu Eesti Vabariigi 100 aasta juubeli puhul, helistada kõikides Eestimaa luteri kirikutes 24. veebruari hommikul kell 9 kirikukelli. Samuti lugeda kirikutes iseseisvuspäeva või sellele järgneva pühapäeva jumalateenistusel lisaks käesolevale läkitusele ette sajanditaguse ajaloolise hetke meenutuseks „Manifesti kõigile Eestimaa rahvastele“. Tuletagu manifesti sõnad kõigile meelde, et Eesti iseseisvuse väljakuulutamine oli sündmus, millega meie kalli isamaa ja tema rahva saatus, kõik, mida me iial ette võtame, usaldati Jumala kaitse ja õnnistuse alla.

Soovin kõigile õnnistusrikast Eesti Vabariigi 100 aasta juubelit ning Jumala jätkuvat hoidmist meie maale ja rahvale!

Urmas Viilma

Peapiiskop

Lia Virkus soovitab: EV100 peolaualae: suitsulõhe-munatort

Rikkalik suitsulõhe-munatort
Kuuele kuni kaheksale

Valmista kaunis võileivatort võimalusel eelmisel päeval, et tort jõuaks hästi maitsestuda. Aga kui saiakihte immutada rohkem, saab torti nautida juba ka 2-3 tunni pärast külmas seismist. Kaunista vahetult enne serveerimist!

12–16 suurt viilu (mitmevilja)röstsaia

Lõhetäidis:
1 dl vahukoort
150 g külm- või kuumsuitsulõhet
100 g toorjuustu
1 dl hakitud tilli
1 sidruni riivitud koor
valget pipart ja soola
Munatäidis:
4 keedetud muna
100 g toorjuustu
1 dl vahukoort
musta pipart ja soola
Immutamiseks:
2 dl leiget kala- või köögiviljapuljongit
Kaunistuseks:
100 g külm- või kuumsuitsulõhet
6–7 vutimuna
tilli

Vahusta mõlema täidise koor ( 200 ml) ja lisa toasoe toorjuust (200g). Tõsta pool segust teise kaussi. Tükelda lõhetäidise tarvis kala, sega ühe poole toorjuustuvahu, hakitud tilli, riivitud sidrunikoore, sutsukese soola ja valge pipraga.
Haki munatäidise tarvis munad, sega ülejäänud poole toorjuustuvahuga, maitsesta soola-pipraga.
Lõika saiadelt koorik ära. Lao alusele kolm-neli saiaviilu, immuta ja kata poole lõhetäidisega. Pane uus kiht saia, immuta ja kata poole munatäidisega. Lao kiht saia, immuta ja kata ülejäänud lõhetäidisega. Kata viimane täidisekiht saiadega ja immuta. Määri tort pealt ja külgedelt ülejäänud munatäidisega. Paki hõrgutis toidukilesse ja tõsta külmkappi, lase seal seista üle öö. Kaunista vahetult enne serveerimist külmsuitsulõhe, poolitatud vutimunade ja tilliga.

Lia Virkus soovitab: EV 100 peolauale: Rukkikama-keefiritarretis

Rukkikama-keefiritarretis
Neljale kuni kuuele
Piduliku õhtusöögi lõpetuseks ei pea sugugi alati olema tort või kook. Kaunis ja kerge magustoit sobib selleks suurepäraselt- valmista maius väikestesse purkidesse, klaasidesse või kausikestesse.
4 dl keefirit
4 želatiinilehte
1 dl vahukoort
3 tl vanillsuhkrut
2 sl suhkrut
2 sl (rukki)kama
Serveerimiseks:
2–3 dl hapukat ploomi-, õuna- või jõhvikamoosi
2 dl vahukoort
1 sl (rukki)kama
2 tl vanillsuhkrut
Kaunistuseks:
kama ja kuivatatud rukkililleõisi

Leota želatiinilehti külmas vees 5 minutit. Vahusta koor suhkrutega, sega hulka keefir ja kama. Lahusta kuivaks pigistatud želatiinilehed ükshaaval 0,5 dl kuumas keenud vees, lase hetke jahtuda ja sega keefirisegu hulka. Jaga tarretis klaasidesse või purkidesse, tõsta külma tarduma vähemalt 4 tunniks, aga veel parem järgmise päevani.
Vahetult enne serveerimist vahusta koor vanillsuhkru ja kamaga. Jaga tarretise peale moos ja seejärel vahustatud koor. Kaunista kamapuru ja kuivatatud rukkililleõitega.

Lia Virkus soovitab: EV 100 peolauale: Kilupirukas

Kilupirukas

kaheksale

Mõnusalt krõbeda rukkipõhjaga pirukas, uhke vürtsikilu-vutmimunakattega, maitseb parimalt ahjusoojana.

Põhi:

100 g võid

1 dl täisterarukkijahu

2 dl nisujahu

1 tl soola

2–3 sl külma vett

Kate:

1 suur sibul

2 sl võid praadimiseks

1 purk (100–140 g )vürtsikilu- või anšoovisefileed

2 muna

2 dl kohvikoort

100 g riivjuustu

1 dl hakitud tilli

soola ja musta pipart

Kaunistuseks:

3–4 vutimuna

värsket tilli

Haki külm või ja soolaga segatud jahud puruseks tainaks, lisa vähehaaval vesi, kuni saad kena tainapalli. Seda on mugav valmistada köögikombainis. Vajuta tainas pirukavormi põhja ja äärtele (piklik või ümmargune 24 cm läbimõõduga lahtikäiv pirukavorm). Tõsta koos vormiga 30 minutiks külma, kuni valmistad täidise.

Haki sibul ja kuumuta pannil võis klaasjaks. Klopi munad koorega lahti, sega juurde riivitud juust ja maitsesta soola-pipraga. Sega hulka ka hakitud tilli. Laota klaasjas sibul pirukapõhjale, tõsta peale enamus kilufileedest ( tõsta vaid 3-5 kaunistuseks kõrvale). Kalla üle muna-juustu-kooretäidisega. Laota kaunistuseks peale 3-5 kilu- või anšoovisefileed ja küpseta ahjus 200 kraadi juures 15 minutit. Võta ahjust ja löö koorest välja kilufileede vahele toored vutimunad, jahvata peale musta pipart. Küpseta veel 5 minutit või kuni pirukas on küps ja munad hüübinud. Kaunista hakitud värske tilliga.