Jaan Tammsalu mõtisklus / arhiiv

Issand, kes elad igavesti, aita mul rännata oma elutee rajal nii, et ma ei peaks kord tundma häbi ja hirmu, kui seisan Sinu aujärje ees. Aita, et ma ei unustaks seda märki, mille läbi...

Alandlikud leiavad armu. Alandlikke ülendatakse. Alandlike eest kantakse hoolt. Kuid äkki piisaks sellest, kui püüad olla alandlik kõigeväelise Jumala ees? Olla alandlik ekslike inimeste suhtes – kas pole see hukatuslik, rumal roomamine ja Jumal...

Jeesus rääkis muretsemisest ja südameid täitvast rõõmust, mida keegi ei suuda jüngritelt röövida. Ta ei ütle, et kõik läheb hästi, et koos temaga rändajate elus ei juhtu midagi rasket, kurba. Ta ei värvi musta...

Praegu me näeme aimamisi nagu reaalsust moonutavast vanast metallpeeglist, kuid tuleb aeg, mil me näeme palgest palgesse. Ja kord jäävad need kolm: usk, lootus ja armastus.

Tänulikkus on eluks hädavajalik nagu väljahingamine. See, kes ei hinga välja, ei saa ka sisse hingata.

Kuid keegi, kes meid on alati tundnud, on meid märkinud oma peopesadesse. Tema ei unusta meid, unustajaid.  

Maailm liigub aina lähemale oma lõpu poole. Mis saab meist ja meile kallitest? Milline on meie hingede seis? Kas oleme need, kes pääsevad?

Olgu meil tarkust hüüda elava Jumala poole ja mitte vaid hüüda, vaid ka vaikida ja kuulatada. Meil on Jumal, kes vastab, ei lase hingedel norgu vajuda, janusse surra.  

Parandage omameelt, et teie meeled oleksid avatud, et te taipaksite, tunneksite õigesti.Meile antud meeled on kui langevari ja langevari pidi kõige paremini töötama siis, kui ta on avatud.

Meil kõigil on põhjust paluda, et me oskaksime suureks saada, püüda täiuslikkuse poole, saada palveränduriteks, kes märkavad seda, et meri on aegajalt sinine, et igas inimeses on kullateri ja et see on ime, et...