Jaan Tammsalu mõtisklus / arhiiv

Taevane Isa teab täpselt, millal meil midagi tarvis on – Jumal ei jäta oma lapsi. Tema sirutab käe, juhatab surmastki ellu, annab imelise jõu ja lootuse, mis iial häbisse ei jäta. c

Meiegi õnnistuse ja õnnetuste allikad võivad peituda meie suhtumises meie ligimestesse.

Jumal tunneb meid ja see, et Tema, kes on armastus, meid tunneb, on lohutav ja julgustav.

Meil on läinud hästi. Me oleme siin maakera paigas  veel nagu Jumala peopesa kumeruses. Meie eelkäijad on vastu võtnud ristiusu. Meil pole vaja häbeneda Kristus kannatuseteed ja ristisurma. Meil on Jumal, kes on avanud...

Nii sünd kui surm ja ülestõusmine – kõik on Jumala kätes. Jumal tänatud, et tema kätes!

Kas oleme olnud või oleme täna valmis andma oma südame, oma elu, oma aja, oma annid, oskused – kõik selle, mida oleme Jumalalt saanud Tema teenistusse?

Kõik muutub meie elus hetkest, mil meie suhe Jumalaga muutub armastuseks.

See, kes usub, et Jumal on talle andestanud, ei pea kohut mõistma enda ja oma ligimeste üle.

Tema hääl on armastuse hääl. Tema Sõnad  on armu ja helduse Sõnad. Tema Sõnad on arm ja tõde ja need juhatavad meid ellu, mis igavene.

Issand, kingi meile tarkust. Vala meisse oma valgust, nii et võiksime taibata ja teha õigeid valikuid seni, kuni see veel on võimalik.