Jaan Tammsalu mõtisklus / arhiiv

Jumala lähedus võib meid muuta rõõmsateks ränduriteks ja aegades, muudab meid kurbadeks, rõhutud rändureiks, mil meie ühendus Jumalaga on meie patu pärast katkenud.

Kas meie elutempo annab meile võimaluse  suhelda oma ligimeste ja oma Jumalaga?

Kas vaatame oma elutaevas pilvi või päikest? Kas meenutame möödunudst kõike seda, mis muudab meid kurvaks või seda, mis paneb meid tõdema:Elu on siiski ilus ja Jumal on hea!

Nii tasub ka meil panna oma lootus Jumalale ja lasta Jumalal, oma Loojal, meie meeled ära parandaad, nii, et hakkaksime õigesti nägema oma minevikku, olevikku ja tulevikku.

Sest Sina sisendad kindlust, Sinu armastus annab mulle  väärtuse ja ma ei pea aina tõestama kogu maailmale, kui tubli ma olen.

Äkki ei peaks me unistama sellest, et keegi  meile aega juurde annaks, vaid mõtlema sellele, kuidas meile antud aega õigesti kasutada.

Kristus ütleb: ,, Kõike, mida te olete teinud või tegemata jätnud ühele minu vähimaist, olete teinud või tegemata jätnud mulle.  Seega hindab Kristus headust, heategemist, hoolimist. .

Jumal paneb oma Sõnas inimeste ette suurima võimalikest valikutest. Vali elu või surm  õnnistus või needus ja lisab: vali nüüd elu, et Sina ja su sugu võiksid elada.

Aidaku meid Jumal, et rändaksime oma usuteed tänuliku südamega, et meiegi usk oleks teokas, armastus töökas ja lootus vastupidav.

Jumal ütleb läbi ajastute ka selles maailmas teda usaldavatele inimlastele kaks imelist sõna: Ärge kartke!