„Sest nägemus ootab küll oma aega, aga ta ruttab lõpu poole ega peta.” (Habakuk 2,3)
1877. aastal said fotograafid töötada vaid välitingimustes ja pidid kandma kaasas kogukat kaadervärki. Söövitusvahendina kasutati tolle aja fotograafias hõbenitraati. George unistas ajast, mil imeline fotograafiamaailm oleks kättesaadav ka tavainimesele.
Päeval töötas ta pangas ja öösel luges keemiaalaseid raamatuid ning õppis ajakirjadest footograafiat. Ta võttis isegi võõrkeele tunde, et saaks lugeda värskemaid udiseid Prantsuse ja Saksa fotograafiaväljaannetest. 1881. aastal hakkas ta sõbraga kahasse tegema oma firmat.
Kohe tekkis aga tõsine probleem trükiplaadiga, mille ta oli leiutanud. Otsustades mitte alla anda, maksis ta plaadi ostnud inimestele raha tagasi ja sukeldus töösse, et teha laboris uusi katsetusi. Ta ööbis sageli pärast pikki tööpäevi tehases, magades võrkkiiges.
472. katsel õnnestus tal luua kulumiskindel emulsioon fotode jaoks. Ta leiutas trükiplaadi asemele õhukese ja paindlikust materjalist rulli, mida praegu tuntakse fotofilmina. Raske aparatuuri asemele leiutas ta aga taskukaamera. 1895. aastal (18 aastat peale alustamist) oli fotograafia kättesaadav ka tavainimesele.
Olgugi, et ta ebaõnnestus 471 korda, hoidis visioon George Eastmani motiveerituna ja aitas panna aluse firmale Eastman-Kodak. See lugu on õpetuseks kõigile, kes on endale tõmmanud piiri, millest nad üle ei astu või kindlaks määranud edu hinna, millest ei maksa sentigi rohkem.
Piiblisalmid tänaseks: Jk 3-5 Lk 5,12-26 Ps 96 Õp 3,5-6
