„Heitke kõik oma mure tema peale, sest tema peab hoolt teie eest!“ (1. Peetruse kiri 5,7)
Üleliigne muretsemine tekib siis, kui muremõtted lumepallina kasvavad. See varastab Sinult kindlustunde, rõõmu, rahu ja usu tulevikku. Üleliigne muretsemine ilmneb siis, kui millegi üle lakkamatult muretseme, püüdes mõista, miks miski juhtus, tahtes teada, mida inimesed mõtlevad ning suutmatA otsuseid teha. „Looda Issanda peale kõigest südamest ja ära toetu omaenese mõistusele! Õpi teda tundma kõigil oma teedel, siis ta teeb su teerajad tasaseks!“
(Õp 3, 5-6) Usk on elada vastamata küsimustega ja olla rahul teadmisega, et Jumal teab seda, mida Sina ei tea. Kõiki vastuseid ei saa me kunagi. Kunagi ei mõista me kõike põhjani. Isegi apostel Paulus tunnistas seda, öeldes: „Poolikult me tunnetame.“ (1 Kr 13,9) Ärevuse ravi algab kolme asjaga leppimisest: esiteks teab Jumal kõike. Teiseks ei üllata Jumalat miski. Kolmandaks leiab igale asjale lahenduse. Sinu võimalused murekoormaga toime tulemiseks on järgmised: 1) kanna seda ise või anna see Jumalale. „Heitke kõik oma mure tema peale, sest tema peab hoolt teie eest!“ (1 Pt 5,7) Selle üleskutse järgi elamine nõuab kannatlikkust ja harjutamist. Saladus on oma mure Jumalale andmises ning selle tema kätte jätmises. Pane enda juures tähele, kas püüad Jumalale antu temalt tagasi võtta. Kui murelaviin Sind enda alla tahab matta, siis ütle: „Jumal, see on sinu, mitte minu. Annan selle sulle!“ Püüa järgmise kuu jooksul seda teha ja vaata, mis juhtub. Am 1:1 – 5:17 Mk 9:38-50 Ps
103:1-12 Õp19:12-16
