„Sina oled mu kaitse ja kilp; sinu sõna peale ma loodan.“ (Psalmid 119, 114)
Mis takistab Sinul Jumalaga koos olla? Võib-olla tundub see,kui veel üks asi kohustuste nimekirjas. Mõtled, et teed seda siis, kui elu rahulikumaks läheb. Taavet kirjutas: „Ühte ma olen palunud Issandalt; seda ma üksnes nõuan, et ma saaksin asuda Issanda kojas kogu oma eluaja ning tähele panna Issanda leebust ja mõtiskleda tema templis. Sest ta peidab mind oma majasse kurjal ajal, ta peab mind salajas oma telgi pelgupaigas, ta tõstab mu üles kaljule. Nüüd kerkib mu pea üle mu vaenlaste, kes mu ümber on ja ma tahan tema telgis ohverdada hõiskamisohvreid, ma tahan laulda ja mängida Issandale! Sinu sõna on see, mida mu süda ütleb: „Otsige mu palet!” Siis ma otsin, Issand, sinu palet.“ (Ps 27, 4-6,8) Kui Taavet need sõnad kirjutas, siis ei olnud Jumala koda või templit olemas. Ta pidas silmas, et Jumal on Sinust palve kaugusel, et teda võib otsida, temast rõõmu tunda, tema Sõna üle mõtiskleda ning temaga alati ja kõigest rääkida. Jumal on pelgupaik, kuhu saab inimeste, pinge ja probleemide eest peitu minna ja uut jõudu ammutada. Selleks ei ole vaja kindlat paika ning seda võib teha igal pool. Ii 32-35 Lk 2:34-40 Ps 97 Kg 11:1-3
