Alandlikkus toob au

„Siin on Eliisa, Saafati poeg, kes valas vett Eelija käte peale.” (2. Kuningate 3, 11)
Eliisa hakkas Eelijat teenima ning edestas teda mõnes mõttes. Piibliaegadel pesid alamad oma ülemate käsi ja jalgu. Eliisa tegi seda. Ta alustas Eelija jalgade ja käte pesemisest, teenis teda aastaid ning sai lõpuks tema teenistuse. Kui Eelija taevasse läks, siis sai Eliisa kahekordselt tema vaimust ning saatis kaks korda nii palju imesid korda kui Eelija. Kui tahad Jumala teenistuses alustada tipust, siis kukud läbi. Ainus edutamine, millel mõtet on, tuleb Jumalalt. (vt Ps 75, 6-7) Teades, et tema aeg on lõpukorral, tegi Paulus oma teenistuse jätkamiseks plaani. Timoteusga rääkides ütles ta järgmist: „Issanda sulasel ei ole tarvis tülitseda, vaid ta olgu lahke kõikide vastu, osav õpetama, valmis kannatama kurja.“ (2 Tm 2, 24) Püüdes teistega võistelda ja kedagi või midagi ära kasutada, ära üllatu, kui Jumal Su edasiminekut takistab. Peetrus oli oma teenistuse alguses kui võistlusratsu – uhke, impulsiivne ja ambitsioone täis. Hiljem kirjutas ta: „Aga te kõik rüütage end alandlikkusega üksteise vastu, sest „Jumal paneb suurelistele vastu, aga alandlikele annab armu”. Alanduge siis Jumala võimsa käe alla, et tema teid ülendaks õigel ajal.“ (1 Pt 5, 5-6) 1Ms 30:25 – 31:55 Jh 15:18-27 Ps 65 Õp 31:25-27