„Kutsun teid tooma oma ihud Jumalale elavaks, pühaks ja meelepäraseks ohvriks.“ (Rm 12,1)
Paulus kutsub meid üles andma oma ihud Jumalale meelepäraseks ohvriks. Juutide ohverduse ajal tapeti loom ning põletati altaril. Mis saab siis, kui paneme altarile elava looma? Loom hüppab loomulikult sealt ära. Paulus kutsub meid aga tagasi altarile minema ning iga päeva ja iga hetke Jumalale andma. See võib tunduda kui surm, aga on ometi ainus elamise viis. Kujuta näiteks ette, et keegi teeb midagi, mis Sind vihastab. Olukord on väga keeruline ning Sa ei tea, kuidas toimida. Ilma suurema pingutuseta tulevad Sinu pähe igasugused halvad mõtted. Sa ei tea, mida teha. Jumal teab. Kui end temale annad, siis näitab ta, kuidas armuga vastata. Oma valu tuleb jälle ja jälle ära anda. Kogemusega õpid seda kiiremini ära tundma, oma halba reaktsiooni kiiremini peatama ja Jumalale usaldama. Jumalale alludes ei toimi Sa enam oma tunnete kohaselt. Kaotad küll elu, aga võidad selle – palju parema.
