„Kui ma ei näe, ei usu ma mitte!” (Johannese evangeelium 20, 25)
Johannes kirjutas: „Aga Toomas, keda nimetatakse Kaksikuks, ei olnud nendega, kui Jeesus tuli. Teised jüngrid ütlesid nüüd talle: „Meie oleme näinud Issandat.” Aga tema ütles neile: „Kui ma ei näe tema käte sees naelajälgi ning ei pista oma sõrme naelte asemeisse ega oma kätt tema külje sisse, ei usu ma mitte!” Ja kaheksa päeva pärast olid ta jüngrid taas kodus ja Toomas nendega. Uksed olid lukus, aga Jeesus tuli, jäi seisma nende keskele ja ütles: „Rahu teile!” Seejärel ta ütles Toomale: „Pane oma sõrm siia ja vaata minu käsi ning pane oma käsi ja pista mu külje sisse ning ära ole uskmatu, vaid usklik!” Toomas vastas talle: „Minu Issand ja minu Jumal!”“ (Jh 20, 24-28) Jeesus valis kahtleja oma jüngriks. Kui Toomas kahtles, siis ei öelnud Jeesus temast lahti, vaid hajutas tema kahtlused ja ehitas Toomase usku. Kirjanik Elisabeth Elliot on öelnud: „Tõeline usk hakkab tööle siis, kui vastuseid ei ole.“ Jumal ütles: „Aga minu mõtted ei ole teie mõtted.“ (Js 55,8) Jumal ei mõtle nagu meie, tema näeb tervikut ja töötab temale teadaoleva lõpu poole. Jeesus ütles: „Mul on teile veel palju öelda, aga teie ei suuda seda praegu taluda.“ (Jh 16, 12) Kui leiad end kahtlemast, siis palveta järgmist: „Isa, uskumine on raske, kui mul on valus, kui olen segaduses ja sina vaikid. Nagu Toomaski, tahan tõestust, et armastad mind. Aita mul oma soovist mugavuse ja rahu järele kaugemale näha. Aita mul näha kaugemale kui kahtlused ja vastamata küsimused. Aita mul mõista sinu tõde, armastust ja armu.“ 2Ms 4-6 Lk 11:45-54 Ps 53 Õp 6:9-11
