„Kõike, mida te iganes palves endale palute – uskuge, et te olete saanud ja see saabki teile!“ (Markuse evangeelium 11, 24)
Piiblis on kirjas: „Aga ilma usuta on võimatu olla meelepärane.“ (Hb 11,6) Jumala suurim soov on, et teda usutakse. Palvetada võid regulaarselt ja rituaalselt ja isegi tunda end Jumalale lähemal, ometi mitte oodata, et ta Sinu palvetele vastab või olukorda muudab. Peetrus pandi vangi ja mõisteti surma ning tema hukkamine oli plaanitud järgmisele päevale. Kirik palvetas terve öö tema pääsemise eest. Imelisel moel see juhtuski. Jumal uinutas vangivalvurid, avas Peetruse vangikongi ja lasi ta vabaks. Kuigi see juhtus Peetruse vabaduse eest palvetavate usklike oma kodutrepil, ei uskunud nad seda: „Kui ta siis hooviväravale koputas, tuli sinna kuulatama tüdruk, Roode nimi. Kui ta Peetruse hääle järgi ära tundis, siis rõõmu tõttu ei avanud ta väravat, vaid jooksis sisse ja teatas, et Peetrus seisab värava taga. Nemad ütlesid talle: „Sa jampsid!” Tema aga kinnitas, et see on nõnda. Siis nad ütlesid: „See on tema ingel.”“ (Ap 12, 13-15) Ka algusaegade jüngrid ei olnud alati kindlad, kas Jumal neid kuuleb. Ka siis, kui vastus uksele koputas, ei olnud nad kindlad. Meil on samamoodi. Me näeme palvega vaeva. Unustame palvetada ja kui unustame, siis kiirustame ja mõtted tormavad ringi kui paanikas inimhulk. Miks see juhtub? Me võime palvetada igal pool ja igal ajal, kasutades oma sõnu ja Jumal lubab meile vastata. Milles siis asi on? Palves on jõud ja võim suureks: „Meie võitluse relvad ei ole ju lihalikud, vaid need on Jumalas vägevad kindluste mahalõhkumiseks.“ (2 Kr 10,4) Ära lihtsalt palveta, vaid usu, et Jumal vastab palvetele. Ja siis räägi ja käitu selle usu järgi. 2 Sm 17:14 – 19:43 Jh 5:16-30 Ps 15 Õp 24 :7
