„Õpeta meid meie päevi arvestama.“ (Ps 90,12)
Ühes artiklis kirjutas Anne Wells: „Mu õemees avas mu õe kapisahtli ja võttis sealt välja väikese paki. Selles oli käsitsi tehtud siidist sall. Hinnasilt astronoomilise hinnaga oli veel küljes. „Jan ostis selle, kui me esimest korda New Yorgis käisime. Ta ei kandnud seda kunagi, vaid hoidis eriliseks puhuks. Noh, see on ilmselt täna.“ Ta asetas salli teiste surnumatja juurde viidavate riiete juurde. Siis pöördus ta minu poole: „Ära sina midagi eriliseks puhuks hoia. Iga päev on eriline!““ Need sõnad muutsid Anne Wellsi elu. Ta jätkas: „Oma erilist serviisi kasutame eriliseks puhuks. „Ükskord“ on kaotamas oma kohta minu sõnavaras. Kui miski on nägemist, kuulmist või tegemist väärt, siis tahan seda näha, kuulda ja teha. Püüan kõigest väest mitte midagi edasi lükata või end tagasi hoida, kui see toob ellu rõõmu ja värvi. Igal hommikul silmi avades ütlen endale, et eriline kord on just täna.“ Paneb mõtlema, kas pole? Unusta solvamine, ütle inimestele, et armastad neid, mine reisile või tagasi koolipinki. Mida Sina oled edasi lükanud, kuid võiksid täna teha?
1Mo 2:7-25 1Kr 15:39-55
