„Me oleme nõutud, kuid mitte meeleheitel.“ (2. Korintlastele 4, 8)
Me anname alla, kuna: 1) kardame läbi kukkuda. Mineviku valu ja vead kummitavad meid ning arvame, et uuesti proovimise asemel on parem alla anda. Ära ela oma elu surnuid üles kaevates. Meil kõigil on minevikus midagi, mille pigem unustaksime. Jäta see kõik eilsesse. Paulus kirjutas: „Vennad, ma ei arva endast, et ma selle olen kätte saanud, ühte aga ma ütlen: Ma unustan kõik, mis on taga ja sirutun eesoleva poole.“ (Fl 3, 13) 2) muretseme selle pärast, mida inimesed arvavad. „Inimeste kartmine paneb püünise, aga kes loodab Issanda peale, on kaitstud.“ (Õp 29, 25) See, kuidas kriitikale reageerid, on Sinu elu üks kõige olulisemaid otsuseid. Alati on inimesi, kellele Sa ei meeldi või kes Sind ei mõista. Saa sellest üle! 3) kuulame valesid hääli. Hingevaenlane on valede isa ja ta teeb kõik selleks, et Sulle hirmu nahka ajada. Kui Sulle mõte pähe tuleb, siis uuri seda. Kui see mõte on Jumalalt, siis võta see vastu, kui mitte, siis võta see „vangi“ nagu Paulus soovitas. 4) kaotame eesmärgi. Usklikena käime me usus, mitte nägemises. (vt 2 Kr 5,7) See tähendab, et otsustame usu, mitte oma silmaga nähtu põhjal. 5) kaotame oma usukaaslased. Kui apostlid vanglast välja said, siis läksid nad omade juurde tagasi. (vt Ap 4, 23) Tugev olemiseks on vaja teiste kristlastega koos olla. Liiga paljud meist loobuvad võidupärja lähedal. Ära ole üks neist. Tulise vee ja auru vahel on vaid üks kraad – ära jää seisma ning ära mõtlegi loobumisele! Mt 6:19-34 1Kn 8:17-40
