„Ta lepib kõigega, ta usub kõike, ta loodab kõike, ta talub kõike.“ (1. Korintlastele 13,7)
Keegi on kirjutanud: „Nende pulmapilt heitis nende üle nalja, nende kahe, kes üksteist enam ei näinud. Nende vahel oli korralik barrikaad, mida ei suutnud ei sõnad ega muud relvad maha kiskuda. Kuskil kõige vanema lapse esimese hamba ja noorima kooli lõpuaktuse vahel olid nad üksteist ära kaotanud. Aastate jooksul sõlmisid nad end üksteisest vaikselt lahti ning moodustasid kaks eraldiseisvat ennast otsivat üksust. Naine nuttis mõnikord öösiti, ta ei teadnud enam, kes ta on. Mees magas tema kõrval, norskas kui karu ega olnud oma naise tunnetest teadlik. Naine leidis kunstiringi, kus kaebas meeste üle ja mees kaevus koopasse nimega „kontor“, kus end paberitesse ja kundedesse mattis. Barrikaadist nende vahel sai korralik müür, mille aluseks oli ükskõiksus. Ühel päeval üksteise poole kätt sirutades avastasid nad, et müürist nad läbi ei saanud ning nad taganesid kumbki oma poolele. Armastus ei saa otsa vihases sõjas või tulistes kehades, mis külmaks lähevad. Armastus lebab hingeldades ja väsinuna müüri ääres, millest ta läbi tungida ei suutnud.“ Ära lase enda ja oma abikaasa vahele müüri tekkida. 2Ms 20:15 2Ms 22:1-4 Õp 6:30-31 Lk 19:1-10
