„Tõesti, inimeste sees olev vaim, Kõigevägevama hingeõhk annab neile arukuse.“ (Iiob 32,8)
Eliihu hakkas järsku kolmekümne teises peatükis rääkima. Ta oli kogu aeg kohal olnud, aga ei öelnud midagi, sest arvas, et Eliifas, Bildad ja Sofar olid temast vanemad ja targemad. „Mina olen ealt noorim, aga teie olete elatanud, sellepärast ma olin tagasihoidlik ja kartsin teile kuulutada oma arvamust.” (Ii 32,6) Olles kuulanud Iiobi kolme sõbra pikki tähtsusetuid kõnesid, tundis Eliihu järsku vajadust midagi öelda. „Tõesti, inimeste sees olev vaim, Kõigevägevama hingeõhk annab neile arukuse. Ei ole eakad mitte alati targemad ega mõista üksnes vanad, mis on õige. Seepärast ma ütlen: Kuule mind, minagi tahan kuulutada oma arvamust.” (Ii 32, 8-10) Ta rääkis lakkamata järgmised kuus peatükki. Ta ei näinud ennast enam mängus kaotajana. Alaväärsustunne tekib, kui end teistega võrrelda. Võid kalduda ka teise äärmusse ning hakata end teistest paremaks pidama. Seepärast ei tohiks kunagi võrdlemisega tegeleda. Küsimus on, kas mäletad aega, kui tundsid end nii ebaadekvaatsena, et olid tasa ning ei öelnud sõnagi, kuigi ise arvasid, et Su mõte või idee oli hea? Edu ei sõltu Sinu võimekusest, vaid „Kõigevägevama hingeõhk annab neile arukuse.“ (Iiob 32,8) Saladus seisneb iga päev Jumala väe ammutamises. Nii veendud tema tões ning oled valmis uuteks väljakutse
