Sa mu silmis oled kallis ja auline.“ (Jesaja 43,4)
Jeesus koges äratõukamist: „Ta tuli omade keskele, ent omad ei võtnud teda vastu.“ (Jh 1, 11) Ometi ei jäänud ta istuma ja oma haavu lakkuma. Ta liikus edasi sinna, kus inimesed ta rõõmuga vastu võtsid. Jeesus ütles oma jüngritele: „Ja kus iganes teid vastu ei võeta ega kuulata teie sõnu, sellest majast või linnast minge välja ja raputage maha selle koha tolm oma jalgadelt!“ (Mt 10,14) Korduv äratõukamine tugevdab hirmu, et me ei ole piisavad. Eriti valus on see, kui äratõukajaks on meile olulised inimesed. Teised käituvad Sinuga vastavalt, kui mõistavad, et alahindad end. Ennast hinnates õpetad ka teisi end hindama. Teiste käitumist mitte kunagi piirates ning oma eelistusi ning ootusi varjates arvavad teised, et võivad käituda oma soovi kohaselt. Pane tähele, et kuigi Jeesus ära tõugati, siis ei julgustanud ta jätkuvat äratõukamist. Ta ei jäänud sinna, kus teda ei tahetud. Ta läks sinna, kus temast peeti ning kus tema isikut, eesmärki ja jõudu hinnati. Jeesus teadis, et Jumal hindab teda ning seetõttu ei olnud tal vaja inimeste käitumist karta. Jumal hindab ka Sind! „Sa mu silmis oled kallis ja auline.“ (Js 43,4) Esimene samm äratõukamisest üle saamiseks on kogu aeg meeles pidada, mida Jumal Sinust arvab.
Km 1-3 Lk 14:25-35 Ps 119:89-96 Õp 18:6-8
