Arm sünnitab jumalikkust

„Mis me siis ütleme? Kas püsida patus, et arm suureneks?” (Rm 6,1)
Kuidas vastata neile, kes arvavad, et liigne Jumala armust rääkimine paneb inimesed arvama, et nad võivad pattu teha? Neile tuleb näidata Jumala sõna. „Mis me siis ütleme? Kas püsida patus, et arm suureneks? Ei, mitte sugugi. Meie, kes oleme patule surnud, kuidas saaksime selles veel elada?” (Rm 6, 1-2) Pane tähele, et me oleme patule surnud. Oma vana mina näljutades ja uut toites sureb vana. Sind huvitab rohkem Jumala, kui iseenda rõõmustamine. Paulus kirjutas: „ Kristuse armastus sunnib meid.” (2 Kr 5,14) Paulust ei tõuganud tagant pääste kaotamise hirm, vaid vajadus vastata kogetud Jumala armule. Ta ütles, et „maailm on minule risti löödud ja mina maailmale.” (Gl 6,14)  Kreeka keelne sõna maailma kohta on kosmos või kord. Jumala armu ilmutuse tagajärjel kaotas maailma kord Pauluse jaoks sära ning maailma jaoks kadus Pauluse sära. Jumala arm ei välista jumalikkust, vaid toodab seda juurde. „Jah, Jumala arm on ilmunud päästvana kõigile inimestele ja kasvatab meid, et me, öeldes lahti jumalakartmatusest ja ilmalikest himudest, elaksime praegusel ajal mõõdukalt ja õiglaselt ja jumalakartlikult, oodates õndsa lootuse täitumist ning suure Jumala ja meie Päästja Jeesuse Kristuse kirkuse ilmumist. Tema on loovutanud iseenda meie eest, et meid lunastada kõigest ülekohtust ja puhastada endale pärisrahvaks, innukaks headele tegudele.” (Ti 2, 11-14)