“…ja kui siis minu rahvas, kellele on pandud minu nimi, alandab ennast…” 2. Ajaraamat 7:14
Kas suudad ette kujutada, et Jumala ligiolu võib pühapäevahommikusel teenistusel olla nii reaalne, et pastor ei jõuagi jutlustamiseni, koor ja teised esinejad ei saagi üles astuda ning kirikuabilised oma kohust täita? Saalomoni templis juhtus nii. Pane tähele, mis tol korral koguduses juhtus. 1. Nad tunnistasid oma patud üles. John Owen on öelnud: “Inimesel, kel on kerged patumõtted, pole kunagi suuri mõtteid Jumalast.” Asjad, mis Sind kusagil mujal ei häiri, häirivad Sind Jumala ligiolus sügavalt. Missugustest asjadest jutt käib? Poliitika ilma põhimõteteta, lõbu ilma südametunnistuseta, kuulsus ilma iseloomuta ja teadmised ilma veendumusteta. 2. Nad alandasid end. “Jumal paneb vastu ülbeile, aga alandlikele annab armu!” (Jk 4:6). Alandlikkus tähendab öelda: “Issand, mul pole midagi, mis poleks Sinu antud. Kõik, mida ma eales vajan, tuleb Sinult.” 3. Nad palvetasid, mitte formaalseid või luulelisi palveid, vaid südamest tulevaid patukahetsuspalveid. Jumal vastas neile: “…ja kui siis minu rahvas, kellele on pandud minu nimi, alandab ennast ja nad palvetavad ja otsivad minu palet ning pöörduvad oma kurjadelt teedelt, siis ma kuulen taevast ja annan andeks nende patu ning säästan nende maa. Nüüd on mu silmad lahti ja mu kõrvad panevad tähele palvetamist selles paigas.” (2Aj 7:14-15). 4. Nad tõid ohvriande. Inimesed tõid 22 000 härga ja 120 000 lammast, see oli suurim Piiblis mainitud ohver. Kui Sa avad Jumalale oma käe, avab Tema oma käe Sinule. Ära seejuures unusta, et Jumala käsi on alati suurem!
Piiblisalmid tänaseks: Heebrealastele 7-9
