“…ärge ärritage oma lapsi vihale…” Efeslastele 6:4
Laste kasvatamine puberteedist nooreks täiskasvanuks nõuab väga palju armu ja tarkust. Sinu püüd neid eluks ette valmistada ning nende kihk iseseisvaks saada on justkui köievedu, mis mõlema närvid proovile paneb. Tulemus sõltub suures osas sellest, missugust kolmest levinud kasvatusmeetodist Sa järgid. Kuigi iga meetodit kasutavad vanemad soovivad oma lastele parimat, toimib mõni meetod teistest paremini. Heidame neile kõigile pilgu.
Autoritaarne meetod. Mõned vanemad ütlevad: “Mina teen reeglid ja sinu asi on neid järgida! Ei mingeid küsimusi, kuula sõna!” Nõutakse sõnakuulmist, autoriteedist lugu pidamist, traditsioonide väärtustamist ja kõva tööd. “On ainult üks õige arvamus – minu oma! Kõik teised arvamused on mäss vanemate vastu.” Autoritaarsed vanemad ei kannata enda maine kahjustamist, ei vabanda iial ega tunnista oma süüd. Nad on süüdistavad, ajavad reeglite täitmisel näpuga järge, arvustavad, häbistavad ja teevad maha, oodates lapselt halvimat ning tuues seda igal võimalikul juhul esile. Vihaste pöördumistega provotseerivad nad vastuseisu ning seejärel karistavad karmilt ja põhjendamatult. Sageli kasutavad nad oma positsiooni hoidmiseks Pühakirjale viitamist. Vaatame selle stiili plusse. Reeglid on alati selged, see hoiab käsuliini kindlalt paigas ning kasvatab lapses vastutustunnet. See on efektiivne väga väikeste ja ebakindlate laste puhul ja võib kriitilistel aegadel kasulikuks osutuda. Nüüd vaatame miinuseid. See pärsib lapse elutervet isiksuseks kujunemise protsessi, pidurdab küpse sideme tekkimist, õhutab sotsiaalset sõltuvust ja oskamatust, takistab otsustusvõimet ja initsiatiivi vajavate oskuste arengut, toob suhetesse ängi ja depressiooni, suurendab tõenäosust, et laps heitub kõigest kergesti ning temaga on kerge manipuleerida. Autoritaarsed vanemad võivad küll saavutada sõjaväelise distsipliini, kuid nende lastest kasvavad harva õnnelikud, terved ja loomingulised inimesed!
Piiblisalmid tänaseks: Iiob 1-2; 2. Korintlastele 1
