„Küll homne päev muretseb ise enese eest! Igale päevale piisab oma vaevast.“ (Matteuse evangeelium 6, 34)
Sir William Osler oli oma põlvkonna kõige kuulsam arst. Ta töötas John Hopkinsi haiglas ning oli Oxfordi ülikoolis professor. Teda peetakse psühhosomaatilise arstiteaduse isaks. Osleri karjäär oleks enne selle algust aga äärepealt lõppenud, sest ta sai närvivapustuse. Ta üritas õpinguid lõpetada, arstina töötada ning ots-otsaga kokku tulla üheaegselt ja see oleks talle äärepealt elu maksnud. Kuid siis juhtus ta lugema midagi, mille Thomas Carlyle kirjutanud oli: „Meie peamine ülesanne ei ole näha seda, mis tulevikukauguses ähmaselt aimatav on, vaid teha seda, mis selgelt silme ees seisab.“ Need sõnad andsid Oslerile uue elu. Ülikoolis õpetas Osler oma tudengitele seda lihtsat põhimõtet: elu päevadeks lahterdada ning päev korraga elada. Ta käskis neil surnud eilsest ja sündimata homsest lahti lasta. „Homse koorem,“ ütles ta „lisatuna eilsele ning kantud koos tänasega, surub ka kõige tugevama põlvili.“ Taavet ütles: „See on päev, mille Issand on teinud: ilutsegem ja rõõmutsegem temast!“ (Ps 118, 24) Jeesus ütles: „Ärge siis hakake muretsema, öeldes: „Mis me sööme?” või „Mis me joome?” või „Millega me riietume?” Sest kõike seda taotlevad paganad. Teie taevane Isa teab ju, et te seda kõike vajate. Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi! Ärge siis hakake muretsema homse pärast, sest küll homne päev muretseb ise enese eest! Igale päevale piisab oma vaevast.“ (Mt 6, 31-34)
2Ms 30-32 Jhn 4:39-54 Ps 32 Õp 27:1-3
