„Ja mõtelgem üksteisele, kuidas üksteist virgutada armastusele ja headele tegudele.“ (Hb 10, 24)
Robert Putman on öelnud järgmist: „Rusikareegel on, et kui sa ei kuulu ühtegi gruppi, aga otsustad mõnega ühineda, siis väheneb suremise risk järgmise poole aasta jooksul poole võrra.“ On raske ette kujutada kedagi, kes ei taha oma suremise riski poole võrra vähendada. Seepärast on mõned kirikud omandanud järgmise põhimõtte: „Ühine grupiga või sure.“ Varajase kiriku üks iseloomujoontest oli nende ustavus ja ühtsus, sest nad teadsid, et ühtsus ei tule iseenesest. Nad said iga päev kokku. Nad sõid koos. Ajapikku juhtus seda vähem. Seepärast on kirjas heebrealastele järgmine üleskutse: „Ja mõtelgem üksteisele, kuidas üksteist virgutada armastusele ja headele tegudele. Ärgem jätkem unarusse oma koguduse kooskäimist, nõnda nagu mõnel on kombeks, vaid julgustagem selleks üksteist – ja seda enam, mida rohkem te näete seda päeva lähenevat.“ (Hb 10, 24-25) Üks kirjanik ütles seda järgmiselt: „Spordis on nii, et mida enam sportlasel on vaja publiku innustamist, seda vähem ta seda saab. Pole just tavaline, et kaotusseisus oleva meeskonna liige, kes näiteks mänguväljakul otsustavat lööki hakkab andma, suure innustusaplausi osaliseks saab.“ Tihti on nii, et inimesed, kes kõige enam innustust vajavad, saavad seda kõige viimasena. Iga päev saab keegi elult löögi ja iga elu vajab julgustamist ja õlga, millel puhata. Igal elul on vaja, et keegi nad Jumala ette tõstaks. Iga elu vajab kallistajat, kes käed neile ümber paneb. Igal elul on vaja kuulda kedagi ütlemas: „Ära anna alla.“ Jr 1-3 Mt 22:1-14 Ps 21 Õp 14:17-20
