„Alanduge Issanda ette, siis ta ülendab teid!“ (Jaakobuse kiri 4,10)
Öeldakse, et „alandlikkus ei ole endast vähem mõtlemine, vaid vähem enda peale mõtlemine.“ See ei tähenda, et oled kellegi jalamatt või selgrootu olevus. Tõeline alandlikkus on Jumala kõige aluse ja allikana tunnistamine ning kõiges ja kõige eest tema austamine. Piiblis on kirjas: „Ja Issand Jumal valmistas inimese, kes põrm on, mullast ja puhus tema ninasse eluhinguse: nõnda sai inimene elavaks hingeks.“ (1 Ms 2,7) Jumal tahtis, et inimesed elaksid Paradiisis ja oleksid temaga iga päev koos. Meie sõnakuulmatus sundis meid aga Paradiisist välja oma reeglite järgi elama. Selle tulemusel teatas Jumal: „Tõesti, sa oled põrm ja pead jälle põrmuks saama!” (1 Ms 3, 19) Surres muutume põrmuks ja põrm on meie füüsiline väärtus. Paulus sõnastas alandlikkuse järgmiselt: „Sest selle armu tõttu, mis mulle on antud, ütlen ma igaühele teie seast, et ta ei mõtleks üleolevalt selle kohta, mida tuleb mõtelda, vaid mõtleks nõnda, et saaks arukaks sedamööda, kuidas Jumal igaühele usu mõõdu on jaganud.“ (Rm 12,3) Mis Sinule siis Sinu väärtuse annab? „Kristus teie sees, kirkuse lootus.“ (Kl 1, 27) Km 1-3 Mk 6:30-44 Ps119:89-96 Õp 18:6-8
