„Teie taevane Isa teab ju, et te seda kõike vajate.“ (Matteuse evangeelium 6, 32)
Jeesus ütles: „Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!“ (Mt 6,33) Kas Jumalast mõtlemine on sama, mis palvetamine? Jah, nii võib küll öelda. Teame kõik hästi sõnadeta rääkimist. Mõeldes tagasi oma vanematele, said nad tihti oma tahte teatavaks teha ilma sõnu kasutamata. Võib-olla oli see teatud pilk või mõni muu sõnadeta siganaal. Me teadsime, mida isa või ema mõtleb ja teadsime ka, kuidas peame vastama. Palve töötab samal põhimõttel. Kui mõtled Jumalale, siis on see palve ja kui Jumal oma mõtted Sulle edastab, siis on see palve vastus. Oli kord väike poiss, kes tahtis jõuluks jalgratast ja edastas oma palve Jumalale selge ja kõva häälega. Ta ütles väga täpselt, millist värvi ja millist marki ratas olema pidi. Seda palvet kuulnud, ütles poisi ema talle: „Tead, sa ei pea Jumalale seda karjuma, ta kuuleb küll.“ Poiss vastas: „Jah, ema, ma tean. Aga ma pean karjuma selleks, et vanaisa kuuleks ja teaks, millist ratast mulle osta.“ Jumalale ei pea oma soove karjuma ja palve vastuseid ei pea ise leiutama. Jeesus ütles ju: „Teie taevane Isa teab ju, et te seda kõike vajate.“ (Mt 6, 32) Kui ta nii ütles, siis miks üldse palvetada? Jumal tahab, et tema ette kindlusega tuleksid, oma vajadused tema välja ütleksID ja temaga suhet ehitaks. Seepärast tahabki Jumal, et Sa palvetaks. Jr 25 -27 Mk 1:9 -15 Ps 31 Õp 8:34 -36
