„Ükski ei hooli mu hingest.“ (Psalmid 142,5)
Üksikud ja eraldatud naised vaatavad hinge nälja kustutamiseks tihti oma abikaasa poole. Mehed aga ei pruugi selliste ootustega hästi hakkama saada. Kaasaaegne elu ei ole asja paremaks teinud. Sajand tagasi olid naised, emad ja ämmad oluliselt lähedasemad kui nüüd. Nad tegid koos süüa, käisid koos kirkus ja vananesid koos. Kui kellelgi sündis laps, siis tädid, vanaemad ja naabrid aitasid, õpetasid ja toetasid noort ema. Tänapäeval on perekonnad väikesed ja abikäsi vähem. Kaasaaegsed perekonnad kolivad tihti, mis raskendab pikaajaliste suhete loomist. Lisaks peaksid naised mõistma, et mees ei suuda kõiki nende vajadusi täita. Raamatu „Roheliste viilkatuste Anne“ („Anne of Green Gables“) peategelane Anne ütleb väga kaunilt: „Südamesõber – lähedane sõber, tead küll – hingesugulane, kellele saan oma sügavaima sisemuse usaldada. Olen terve elu unistanud temaga kohtumisest.“ Anne väljendab naistele, mitte meestele omast soovi. Taavet sõnastab selle järgmiselt: „Vaata paremale poole ja näe, et mul ei ole, kes mind tunneks. Pelgupaik on mu eest hävinud, ükski ei hooli mu hingest.“ (Ps 142,5) Sõbrad aitavad naistel eraldatuse tundest üle saada. Leia lähedased inimesed huviringist, trennist või kirikust. Selline naistevaheline suhtlemine annab elule sügavuse.
Kl 1-2 Jh 18:25-40 Ps 105:1-7 Õp 30:1-4
