„Issand on minuga, ei ma karda. Mis võib inimene mulle teha?“ (Ps 118,6)
Suure depressiooni ajal oli umbes 25% Ameerika elanikkonnast töötu. Säästud olid pankade läbipõrumise tõttu kadunud, talumehed kaotasid oma maid ning inimestel oli raskusi perekonna toitmisega. Sel pimedal ajal ütles Franklin Delano Roosevelt rahvale: „Kinnitan teile oma tugevat veendumust, et ainus, mida kartma peame, on hirm ise – nimetu, põhjendamatu ja õigustamatu vägivald, mis halvab taandumise asemel rünnakuks vajalikud pingutused.“ Enamik inimesi ei teadnud, et Roosevelti sõnad põhinesid isiklikul kogemusel. Ta sündis priviligeeritud perekonda ning käis koolis nii Euroopas kui USA-s. 39-aastaselt jäi ta polio tagajärjel raskesti halvatuks. Oma paranemise perioodil hakkas ta väga tulekahju kartma, peljates, et ei suuda oma halvatuse tõttu selle eest põgeneda. Aja jooksul sai ta oma hirmust üle, suutis taas käsi kasutada ning õppis ka jalatugede abil kõndima. Roosevelt tuli poliitilisele areenile tagasi ning võitles New Yorki kuberneri koha pärast, mille ta ka 1929. aastal sai. Temast sai aja jooksul Ameerika üks kõige mõjukaimaid presidente, kes viis riigi II maailmasõja võidule. Oma mälestusteraamatus kirjeldab Roosevelt, kuidas ta abi, julguse ja juhtnööride saamiseks Jumala poole pöördus ning kuidas Jumal teda aitas. Kas Sina oled täna hirmul? Kui jah, siis siin on Sulle Sõna, millel seista võid: „Issand on minuga, ei ma karda. Mis võib inimene mulle teha?“ (Ps 118,6) Ii 8-10 Mt 23:1-12 Ps 115 Õp 8:1-3
