„Meie, kes oleme rutanud kinni haarama antud lootusest.“ (Heebrelastele 6, 18)
Kas Sinu olukord näib võimatu? Kas oled valmis alla andma? Ära tee seda! Emilie Batisse sattus seitsmekümne ühe aastaselt kallaletungi ohvriks ning ei arvatud, et ellu jääb. Kui Norma Vincent Peale talle külla läks, siis märkas ta uhiuusi luuleraamatuid. Kui ta nende kohta küsis, vastas naine: „Ma armastan luulet, aga hoian neid vanaduses lugemiseks.“ Proua Batisse elas veel palju aastaid ning jõudis neid raamatuid mitmeid kordi lugeda. Kui ta üheksakümne ühe aastaselt suri, siis oli enne seda planeerinud Euroopa-ringreisi. Lootus on soov, et miski toimuks. Usk on kindlus, et see toimub. Lootus on millegi nii väga tahtmine, et vaatamata kõigele usud, et Jumal sellel juhtuda laseb. Lootus loob ise jõudu. Cornelli Ülikoolis tehtud uurimus lootuse mõju kohta näitas, et inimesed, kes loodavad, suudavad kanda tohutuid koormaid. Ühes grupis oli kakskümmend viis tuhat teises maailmasõjas vangis olnud sõdurit. Nad pidid töötama, neid toideti halvasti ja elutingimused olid allapoole arvestust. Paljud surid, kuid osad nägid puutumatud välja. Ellujäänutega tehtud intervjuude põhjal ilmnes, et kõige paremini said raskete olukordadega hakkama need, kes lootsid. Nad joonistasid pilte tüdrukutest, kellega kavatsesid abielluda, joonistasid pilte oma kodudest ja organiseerisid ärijuhtimise koosolekuid. Nad hoidsid lootust väga põhjalikult ja hoolikalt elus. Kerge on mõista, miks Pauluse sõnul lootus on „nagu hinge ankur, kindel ja kinnitatud. See ulatub vahevaiba taha sisimasse, kuhu Jeesus, meie eeljooksja, on läinud sisse meie heaks.“ Hb 6, 19-20) 1 Aj 3-5 Jn 8:31-41 Ps 99 Õp 25:26-28
