“…noomige korratuid…” 1. Tessalooniklastele 5:14
“Meie aga manitseme teid, vennad: noomige korratuid, julgustage pelglikke, aidake nõrku…” Kahjuks eelistame sageli pigem suu kinni hoida ja mitte riskida oma populaarsusega, kui teiste elu osas valusat tõde välja öelda. Üks kirikuõpetaja kirjutas kord: “Kogudus ei ole rühm inimesi, kes juhtumisi iga nädal samas kohas kokku saavad, vaid vaimulik ihu, armastav perekond. Palju kergem on teisi lohutada ja julgustada, kui hoiatada ja manitseda, kuid mõlemad on vajalikud. Efeslastele saadetud kirjas 4:15 öeldake, et peaksime rääkima tõde armastuses nii, et me ihuna “kasvaksime kõigiti”. Kui me ei võta aega veenda, julgustada, hoiatada, lohutada, toetada ja olla kannatlik, kannatame kokkuvõttes kõik. Su keha ei toimi korralikult, kui üks osa on haige või ei tule hästi toime. Samuti kannatab kogudus, kui üks liikmeist on vastuhakkav, arglik, nõrk või valeõpetuse küüsis. Kui laseme ühel kehaosal valutada või ei toeta kehaosa, mis on haiget saanud, võivad kahjustused olla korvamatud. Kui jätame tõsised murekohad tähelepanuta, teeb see asjaosalisele karuteene.” Lapsevanemana armastame oma lapsi liiga palju, et lasta halval harjumusel nende üle võimust võtta. Me teame, et tulevikus mõjutab see nende suhtumist autoriteeti, suhetesse, tegude eest vastutamisse ja enese distsiplineerimisse. Me hoolime neist piisavalt, et neid korrigeerida ja õigele teele juhatada. Paulus ütles: “…kui inimest peaks ka tabatama mingilt üleastumiselt, siis teie, vaimusaanud, parandage niisugust tasase vaimuga, jälgides ennast, et te ise ei satuks kiusatusse.” (Gl 6:1). Tõde on ainus kindel pind, millele toetuda ning Su eesmärk peaks olema see armastuses välja öelda.
Piiblisalmid tänaseks: 2. Johannese
