„Me oleme üksteise liikmed.“ (Efeslatele 4, 25)
On inimesi, kellele kunagi tõtt ei öelda. Eksimise puhul on mõnikord lihtsam vaikida, mis omakorda ei ole alati kõige õigem tegu. Piiblis on kirjas: „Õige vastus on otsekui suudlus huultele.“ (Õp 24,26) Tihti hoiab hirm meid õiget asja ütlemast. Samas, kas laseksid kellelgi sõita autos, mille pidurid ei tööta? Paulus kirjutas: „Vennad, kui inimest peaks ka tabatama mingilt üleastumiselt, siis teie, vaimusaanud, parandage niisugust tasase vaimuga, jälgides ennast, et te ise ei satuks kiusatusse.“ (Gl 6,1) Nii käituvad vaimusaanud! Tihti juhtub aga nii, et probleemile vaadatakse rahu nimel läbi sõrmede. Paulus ütles selle kohta: „Seepärast jätke vale ja rääkige tõtt oma ligimesega, sest me oleme üksteise liikmed.“ (Ef 4, 25) Otsekohesus ei ole sama, mis ebaviisakus või esimese pähetuleva asja ütlemine. Mõtlematud sõnad võivad inimesi riivata. „Vana mehega ära kärgi, vaid räägi lahkesti nagu isaga, noorematega nagu vendadega, vanemate naistega nagu emadega, noorematega nagu õdedega – kõiges puhtuses.“ (1 Tm 5, 1-2) Probleemi tekkides sekku ausal ja austaval viisil.
Ne 11-13 Jh 19:1-16 Ps 105:8-15 Õp 30:5-9
