„Sest kui ma veel tahaksin meeldida inimestele, siis ma ei oleks Kristuse sulane.” (Galaatlastele 1,10)
Inimestele meeldida üritamine teeb kahte asja: 1) paneb Sind unustama Sinu oma vajadused selleks, et teiste omi täita. 2) paneb Sind nende heakskiitu otsides halbu otsuseid tegema. Ühel või teisel viisil muutud jalamatiks. Vahest valisid inimestele meeldimise tee, kuna ei ole saanud tähelepanu muul viisil? Või ei õppinud kunagi oma arvamust usaldama? Piiblis on kirjas: „Inimeste kartmine paneb püünise,” (Õp 29,25) sest see annab alati tagasilöögi. Teised saavad Sinu peale pahaseks ning Sa ise pettud endas, kuna asjad ei toimi. Peetrusel oli see probleem. Ristilöömise ööl istus „Peetrus väljas õuel. Ja ta juurde astus üks teenijatüdruk ja ütles: „Ka sina olid galilealase Jeesusega.” Aga tema salgas kõigi ees: „Ma ei mõista, mida sa räägid!”” (Mt 26, 69-70) Pärast nuttis ta oma eksimuse pärast. Kui Saamuel Sauluselt teada tahtis, miks viimane amalekiite täielikult ei hävitanud, vastas Saulus: „Ma kartsin rahvast ja kuulasin nende häält.” (1 Sm 15,24) Paulus aga kirjutas: „Kas ma nüüd otsin toetust inimestelt või Jumalalt? Kas ma püüan meeldida inimestele? Sest kui ma veel tahaksin meeldida inimestele, siis ma ei oleks Kristuse sulane.” (Gl 1,10) On hea olla hooliv, armastav ja kannatlik, kuid ära lase end hirmutada ega manipuleerida. „Jumal ei ole meile ju andnud arguse vaimu, vaid väe ja armastuse ja mõistlikkuse vaimu.” (2 Tm 1,7) Andes järele hirmule teiste ees, lased neil, mitte Jumalal, oma elu kontrollida. Jumal tahab, et teenid inimesi armastusest, mitte hirmust. Sama kehtib ka tema kohta.
Tn 1-2 Mk 3:7-19 Ps 16 Õp 10:15
