„Näe, mu poja lõhn – otsekui välja lõhn, mida Issand on õnnistanud!“ (1. Moosese raamat 27,27)
Iga laps igatseb oma isa õnnistuse järele ja iga isa on kutsutud oma lapsi õnnistama. Kui Iisak oma poegi õnnistas, siis esindas ta Jumalat ja õnnistas Jumalalt saadud autoriteediga. Isa õnnistus oli väärtuslik, sest selle algtõuge oli usk, mitte hool ega soosing. Heebrea tava järgi koosnes isa õnnistus kahest osast: 1) tähenduslik puudutus. „Ja Jaakob astus oma isa Iisaki juurde ja tema katsus teda käega. Seejärel ütles Iisak temale: „Tule nüüd ligemale ja anna mulle suud, mu poeg!” (1 Ms 27, 22,26) Patriarhi õnnistus tähendas käte peale panemist ja suu andmist, mis tähistas vastuvõtmist ja armastust. Jeesus teadis täpselt, mida lapsed vajasid ja seetõttu „ta kaisutas neid ja õnnistas neid, pannes käed nende peale.“ (Mk 10, 16) Nii õnnistame me oma lapsi tänase päevani. 2) armastuse väljendus sõnaga. Enne Jaakobi õnnistamist ütles isa talle: „Näe, mu poja lõhn – otsekui välja lõhn, mida Issand on õnnistanud!“ (1 Ms 27,27) Linnaelanikule ei ole need sõnad ilmselt väga tähenduslikud, kuid Iisaki poegadele küll. See vana looduselembene patriarh ütles teisisõnu: „See on minu poeg – jahimees, mees, just nagu isa!“ See oli parim tunnustus, mida pojad tahta võisid. Isa, ärgu olgu Sinu sõnad kriitilised, alandavad või tundetud, vaid sõnad, mis ütlevad: „Ma olen sinu üle uhke!“ Ho 1-4 Jh 13:31-38 Ps 130 Õp 28:21-24
