„Armastus on pika meelega, ta ei otsi omakasu.“ (1. Korintlastele 13, 4-5)
Kolm lühikest lugu illustreerivad, kui raske on ehitada tugevat ja õnnelikku abielu. Esimene lugu: Mees jälgis ühte paari ning ütles oma naisele: „Vaata neid, nad näevad nii õnnelikud välja.“ Naine vastas: „Ära selles nii kindel ole, nad arvavad ilmselt sama meie kohta.“ Teine lugu: üks naine ütles: „Mu abielu on õnnelik. Pole midagi, mida ma oma mehe heaks ei tee ning pole midagi, mida tema minu heaks ei teeks. Nii olemei kogu elu üksteise heaks mitte midagi teinud.“ Kolmas lugu: mees ütles kord sõbrale „Oleme abikaasaga otsustanud, et ei lähe kunagi tigedana magama.“ Sõber küsis selle peale: „Ja kuidas õnnestub?“ Mees vastas: „Me ei ole kuu aega sõba silmale saanud.“ Abielu üks kõige suuremaid väljakutseid on isekus. Kui kaks inimest seavad oma tahtmised ja huvid teisest ettepoole, siis on suhe teel probleemidesse. Mida siis teha? Järgmised sõnad on tuhandeid aastaid vanad, see on Jumala retsept stabiilse ja eduka abielu jaoks: „Armastus on pika meelega, armastus hellitab, ta ei ole kade, armastus ei kelgi ega hoople, ta ei käitu näotult, ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu. Ta ei jäta meelde paha, tal ei ole rõõmu ülekohtust, aga ta rõõmustab tõe üle. Ta lepib kõigega, ta usub kõike, ta loodab kõike, ta talub kõike. Armastus ei hääbu kunagi. Olgu ennustused – need kõrvaldatakse, olgu keeled – need vaibuvad, olgu tunnetus – see lõpeb ära. Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus.“ (1 Kr 13, 4-8; 13)
3Ms 26-27 Lk 2:41-52 Ps 74:12-23 Õp 2:7-8
