„Õnnis on inimene, kes leiab tarkuse, ja inimene, kes jõuab arusaamisele.“ (Õpetussõnad 3,13)
Järgneval kolmel põhjusel ei koge me isiklikku kasvu: 1) arvame me, et see tuleb kogemusest. Usk, et isiklik kasv tuleb kogemusest, on sama kui vibulaskja, kes kogu aeg märgist mööda laseb ja arvab, et ta läheb samamoodi jätkates paremaks. Kogemus on vaid siis kasulik, kui sellest õpid ja märki laskma hakkad. Pulitzeri auhinna saanud komponist Gian Carlo Menotti ütles kord: „Põrgu algab siis, kui Jumal annab meile selge nägemuse kõigest, mida me oleksime võinud saavutada, ülevaate raisatud andideest ja kõigest muust, mida oleksime võinud teha, aga ei teinud.“ Ära lõpeta oma elu kahetsedes raisatud võimaluste ja aja pärast. Kasuta iga Jumala antud võimalust ja hakka täna peale. 2) arvame me, et kasv tuleb informatsioonist. Kas oled kunagi kohanud kedagi, kes oli äärmiselt andekas, kuid ei saavutanud mitte midagi ei Jumala, teiste ega iseenda heaks? Nad on nagu entsüklopeedia, mis on täis teadmist ja ometi väärtusetu, kuna keegi ei kasuta seda. Nende kõige suuremaks takistuseks ei ole teadmatus, vaid teadmise illusioon. Piiblis on kirjas: „Olge sõna tegijad ja mitte üksnes kuuljad, pettes iseendid.“ (Jk 1,22) 3) eeldame, et kasv on automaatne. Lapseeas lihtsalt kasvame. Sel perioodil on meil vanemad, treenerid ja õpetajad, kes meid igapäevaselt arendavad nii, et kasvuga harjume. Probleem tekib siis, kui kooli lõpetame ja keegi meid enam tagant ei sunni. Kasvu hind on alati väikesem kui ükskõiksuse ja stagnatsiooni eest makstav. Kui Sina ise oma kasvu eest hoolt ei kanna, siis jääbki kasvamata.
Tn 6:1-24 Ap 12:1-19
