Esmaspäev, 1. september Jack
“Siis avanesid neil silmad ja nad tundsid ta ära.” Luuka 24:31
Ta oli võitlushimuline uskmatu, kes võttis oma maailmavaate kokku rooma filosoof Lucretiuse sõnadega: “Kui maailma oleks loonud Jumal, poleks see nii habras ja puudulik, nagu me näeme.” Nii pühendaski Jack oma tähelepanu teadusele, saavutades edusamme kõigis valdkondades, mida uurima asus. Peagi võtsid Oxfordi ülikooli õppejõud ta oma ringkonda vastu kui austatud ja võrdväärse kaaslase ning ta hakkas kirjutama ja õpetama. Ometi hakkasid temas pead tõstma kahtused. Ta kirjeldas oma vaimset seisundit sõnadega “õnnetu ja lootusetu”. Ta ütles: “Ma olin kindel, et Jumalat ei ole olemas, samas olin Jumala peale vihane, et teda olemas ei ole.” Siis aga õhutasid kaks sõpra, J. R. R. Tolkien ja H. V. V. Dyson, kes olid samuti ülikooli õppejõud, aga samas ka pühendunud kristlased, Jacki tegema midagi, mida ta üllataval kombel eales teinud polnud – Piiblit lugema. Nii hakkaski ta Piiblit lugema. Ta pistis rinda Kristuse väidetega, jõudes järeldusele, et Kristus on kas petis, eksitaja või tõepoolest see, kelle väidab end olevat – Jumala Poeg. 1931. aasta 19. septembri õhtul võtsid Jack ja tema kaks sõpra ette pika jalutuskõigu Oxfordi ülikoolilinnakus. Nad ajasid hilisööni juttu. Jack, kelle tegelik nimi oli C. S. “Jack” Lewis, meenutas hiljem, et just siis puhus tuuleiil, mis pani esimese lehe langema, see oli äkiline puhang, mis võis olla saadetud tema jaoks kui Püha Vaimu sümbol. Üsna pea pärast seda õhtut sai Lewisest usklik. See muutis ta elu kardinaalselt, sama on teinud tema kirjutised paljude lugejate eluga. Kas asi on tõesti nii lihtne? Kas kahtluste ja usu vahelise kuristiku võib ületada Pühakirja ja kristliku osaduse kaudu? Miks ei võiks Sa juba täna Kristuse omaks saada ja ise välja uurida?
Piiblisalmid tänaseks: Hesekieli 20-22; 1. Johannese 1
