“…üks on ka vahemees Jumala ja inimeste vahel: inimene Kristus Jeesus…” 1. Timoteose 2:5
Michael Spencer on kirjutanud: “Tõsiasi, et Jeesus on Jumala ja inimsoo vahemees, lõi mul jalad alt ning vallandas minus teadmise, et Jumal on teinud kõik, mis mu päästmiseks tarvis. Ta on maksnud võla ja saanud ise nõutud ohvriks. Ta on mind üdini armastanud. Ta on kõik mulle lihtsalt kingiks andnud. Mul pole vaja teha muud, kui lihtsalt lõpetada Tema anni eiramine ja see vastu võtta. Ma olin mees, kes oli uppumas, minu pääsemine sõltus sellest, kas lõpetan püüdlused end ise päästa ja usaldan kedagi, kes ei tee minust paremat ujujat, vaid kes upub minu asemel. See kogemus tegi maatasa mu arvamuse, et võin olla midagi muud kui see, kes olen: murtud, patune, haavatud, puudulik ja valudes inimolend.
Püüd muuta end esinduslikumaks ja vastuvõetavamaks muutis mind võimetuks vastu võtma Jeesuse vahemeheks astumise pakkumist. Jeesus polnud teed puhtaks tegemas, et saaksin võidukalt läbi elu sõita. Ta sai ise teeks, mis võib mind kanda läbi igasugusest saastast, langustest, luhtumistest ja katastroofidest, mis on mu olemasolu paratamatud kaaslased. Püüdes end armastusväärsemaks muuta, olin end hoopis tõelisest armastusest kaugemale viinud. Püüdes saada religioosse elu tipptegelaseks, olin hüljanud armu läbi elamise. Katsudes olla hea kristlane, jätsin tähele panemata tõsiasja, et evangeeliumit ei toodud “headele” kristlastele, sest Jumala Tall sai ristile naelutatud nende jaoks, kes polnud head ja kes polnud head ka hea teesklemises.”
Piiblisalmid tänaseks: Psalm 132-139; Koloslastele 4
