„Rahvas, kes istub pimeduses, on suurt valgust näinud.“ (Matteuse evangeelium 4, 16)
Jeesuse kõige olulisem tegu oli inimkonnale pääste toomine. Järgmine igavene kasu tema kuningriigile on Jeesuse mõjutused õppimisele ja haridusele. Sõna ,,ülikool“ leiutasid inimesed, kes uskusid, et Jumal lõi universumi ja nad otsustasid Jumala viise tundma õppida ja edasi anda. Martin Luther tõi Uuest Testamendist esile selle, et kõik usklikud on preestrid. Eelneva protsessi käigus muutis ta hariduse kulgu, öeldes, et kõik inimesed on võimelised õppima lugema ja kirjutama ning seeläbi ise Piiblit uurima. See omakorda andis tõuke kirjaoskuse levikule. Ameerikas võeti esimene seadus koolihariduse kohta vastu Massatchusetsis aastal 1647. Seaduse nimeks sai „Vana petise saatana seadus“ („The Old Deluder Satan Act“), mis algas sõnadega: „Vana petise saatana kõige suurem ülesanne on hoida inimesi Kirjasõna tundmise eest… et lõpetada õppimise matmine meie esivanemate haudadesse.“ On imeline mõte, et kõik õpiksid, et teadmatus on kurja relv ning et Jumal on tõe Jumal. Rahvus rahvuse järel avastasid kristlastest misjonärid nende hulgas suulisi keeli. Nad pühendasid oma elud kirjakeele loomisele. Nad kirjutasid esimesed sõnaraamatud, tähestikud ja panid kirja grammatika. Kõige esimene pärisinimi paljudes keeltes oli eelneva tõttu Jeesus. Tn 1:3-21 Tn 5:11-12 Tn 6:10-28 Tn 9:1-19
