„Ja see sündis, kui ta nendega lauas istus.“ (Luuka evangeelium 24, 30)
Enne ristile löömist pani Jeesus aluse Pühale Söömaajale või armulauale. Ta ütles, et karikas tähistab tema vere valamist ja leib tema ihu. Jeesus lõpetas, öeldes: „Seda tehke minu mälestuseks!” (Lk 22, 19) Liigume nüüd edasi Kleopase ja tema sõbra loo juurde. Jeesus oli nendega Emmause teel koos kõndinud ja rääkinud, selgitades neile, et juhtunu oli ennustuse täitumine. „Aga nemad käisid talle peale, öeldes: „Jää meie juurde, sest õhtu jõuab ja päev on juba veeremas!” Ja tema läks sisse, et nende juurde jääda. Ja see sündis, kui ta nendega lauas istus, et võttes leiva ta õnnistas ja murdis ning andis neile. Siis avanesid neil silmad ja nad tundsid ta ära.“ (Lk 24, 29-31) Teatud mõttes oli eelnev armulaud. Kuid pane tähele, mis juhtus inimestega, kes sellest osa võtsid. 1) kohtas Jeesus neid seal, kus nad olid. 2) avanesid nende silmad ja nad tundsid ta ära. 3) olid nad sügavalt liigutatud. „Eks meie süda põlenud meie sees, kui ta teel meiega rääkis ja meile kirju selgitas?” (Lk 24, 32) 4) rääkisid nad seda teistele. „Ja nad tõusid ning pöördusid selsamal tunnil tagasi Jeruusalemma ning leidsid koos olevat need üksteist ja nende kaaslased, kes ütlesid: „Issand on tõesti üles äratatud ja on end näidanud Siimonale.”“ (Lk 24, 33-34) Kui oled kunagi mõelnud, kuidas end armulaual olles tunda või mida mõelda, siis on eelnev hea näide sellest.
1Kr 16-18 Jh 10:1-10 Ps 105:1-15 Õp 26:23-26
