„Sõitkem vastaskaldale!” (Markuse evangeelium 4, 35)
Usus kasvamiseks ja Jeesuse tundmaõppimiseks on vaja temaga koos tormides olla. Jüngrid said seda siis teada, kui Jeesus neile ütles: „Sõitkem vastaskaldale!” (Mk 4, 35) Siis „tõusis kange tuulispea ning laineid lõi paati, nii et paat juba täitus veest.“ (Mk 4, 37) Lool oli õnnelik lõpp, sest Jeesus vaigistas tormi ning jüngrid ütlesid imestades: „Kes tema küll on, et isegi tuul ja järv kuulavad tema sõna?” (Mk 4, 41) Teatud tõdesid ja külgi Jeesuse olemusest õpid tundma ja mõistad vaid tormides. Mõnikord võime arvata, et tormi on põhjustanud meie eksimus või oleme Jumala soosingu kaotanud. Jüngrid sattusid tormi tänu kuulekusele, mitte sõnakuulmatusele. Nad ei olnud mitte midagi valesti teinud, vastupidi, nad olid kõik õigesti teinud. Ka siis, kui Jeesust kogu südamest armastad, ei pääse Sa elutormidest. Jüngid avastasid, et Jeesuse ligiolus võib torm tulla, kui tahab. Jeesus ei luba meile, et tormi ei tule või et paat ei lähe põhja. Ta ei luba ka alati head ilma ja tasast vett. Jeesus lubab meile aga, et jõuame alati turvaliselt kaldale. Elutormidele võib vastu astuda hirmu või usuga. Hirm näeb vaid tormi, kuid usk keskendub Päästjale. Torme on meie elu vaja, et mõtleksime Jeesuse lubaduste peale, tunneksime tema läheduses rahu ning usuksime tema päästvasse tugevusse.
Jh Jd Lk 18:31-43 Ps 119:169-176
