„Ja tema ütles järvele: „Jää vakka, ole vait!” Ja tuul rauges ja järv jäi täiesti vaikseks.“
(Markuse evangeelium 4, 39)
Üks pastor kirjeldas elutorme järgmiselt: „Tuled koju, lähed kööki ja avastad köögilaualt kirjakese sõnadega: „Tahan lahutust.“ Tormikärgatus! Lähed arsti juurde rutiinikontrolli ja
saad teada, et sul on vähk. Tuul ulub väljas! Lähed õhtul rahulikult magama ja ärkad öösel telefonihelina peale ning saad teada, et su isa suri südameataki tagajärjel. Laevn peaaegu
upub tormis! Ainus ettearvatav asi elutormide juures on nende ettearvatamatus. Nad niidavad su kõige ootamatumal hetkel jalust.“ Jeesus ütles jüngritele „Sõitkem
vastaskaldale!” (Mk 4, 35) Nad oleksid pidanud teadma, et Jeesus paadis muudab paadi uppumatuks. Tema kutses oli turvalise kohalejõudmise lubadus. Lubaduse kuulmise ja
sellesse uskumise vahel on vahe. Tihti ei usu me, et Jeesus oma lubadusi peab. Üks pastor julgustas meid: „Neil hetkedel võiksime endale meelde tuletada, et päike võib paistmise
lõpetada, tuul võib hakata puhuma ja lained möllama, kuid Jeesus peab oma lubadusi alati. Jeesus tahab, et peaksid meeles, et tema ligiolus ei ole vaja karta. Tema tahab Sinu elulaeva
kapten olla. Sina võid teda mitte tähele panna, kuid tema on ikka ühesugune. Jüngrid olid kõige turvalisemas paigas – koos Jeesusega paadis. Turvalisus ei tähenda probleemide
puudumist, turvalisus on Jeesuse ligiolu.“
Fl 2:5-11 Ilm 19:11-16 Ap 3:1-16 Mt 1:18-21
