„Oma lootuse ma panen üksnes sinu peale!“ (Psalmid 39,8)
Elus läheb harva nii, nagu me loodame või arvame. Kui Iiob kõik kaotas, ütles ta: „Mis on mu jõud, et jaksaksin oodata ja missugune peaks olema mu eesmärk, et suudaksin kindlaks jääda? Tõesti, mul enesel ei ole abi ja pääsemine on mu juurest peletatud.“ (Ii 6, 11, 13) Ometi sai Iiob lõpus kordades rohkem, kui ta oli kaotanud. Kogemused ja raskused olid tema suhtumise Jumalasse sügavalt muutnud. „Mina tean, et sina suudad kõike ja et sinul ei ole ükski asi võimatu. Ma olin ainult kõrvaga kuulnud kuuldusi sinust, aga nüüd on mu silm sind näinud.“ (Ii 42, 2,5) Mida Iiob avastas? Ta avastas, et Jumal on valitseja. Ta ei ole meie teener nii nagu meie oleme tema teenrid. Meie peame tema Sõna kuulama, et tema õnnistuses käia ning kõige lõpptulemus on Jumala käes ja otsustada. Paljud meist näevad vaeva kontrolliga. Me tahame kontrollida oma tingimusi, eesmärke, plaane, suhteid ja kõike muud meisse puutuvat. Selline hirm on tihti märgiks soovist Jumalast sõltumatu olla ja ise oma saatus määrata. Mõnikord on see kaootilises keskonnas kasvamise tulemus ja püüd kogetut mitte uuesti läbi elada. Võid arvata, et Sina kontrollid oma elu haridusse, rahaasjadesse ja saavutustesse puutuvat. Paulus kirjutas: „Aga Jumala armust olen ma see, kes olen.“ (1 Kr 15,10) Jumal juhib – usalda teda! Ül 1-4 Mk 15:12-20 Ps 13 Õp 21:22-27
