„Nõnda nagu ma olin Moosesega, nõnda ma olen sinuga.“ (Js 1,5)
Piiblis on kirjas: „Pärast Issanda sulase Moosese surma kõneles Issand Joosuaga, öeldes: „Mooses, mu sulane, on surnud. Ja nüüd võta kätte, mine üle Jordani, sina ja kogu see rahvas, maale, mille ma annan neile, Iisraeli lastele!““(Js 1, 1-2) Joosua ja Iisraeli rahvas teadis, et Mooses on surnud. Miks Jumal talle seda meelde tuletas? Sest Joosua ei astunud juhi, vaid legendi jälgedes. Mooses oli olnud Iisraeli kaitse nelikümmend aastat. Ta juhtis terve põlvkonna nelisada aatat kestnud ikkest ühe ööga vabadusse. Ta lahutas mere, tema palve peale sadas taevast mannat alla ja ta andis janusele rahvale juua. Mooses oli väga edukas juht, aga polnud seda tänu oma tarkusele, vaid tänu Jumalale tema elus. Nüüd oli Mooses lahkunud ning Joosua kord oli kätte jõudnud. Head uudised on, et Jumal jäi. „Nõnda nagu ma olin Moosesega, nõnda ma olen sinuga.“ (Js 1,5) See lubadus on kirjas Vanas Testamendis, kuid kehtib ka täna: „Sest Jumala tõotused, millised iganes need olid, on Kristuses „jah”. Seepärast tulgu ka meie suust tema läbi „aamen” Jumalale kiituseks.“ (1 Kr 1,20) Jumal on .
