„Ta tõmbas mind üles õuduse august.” (Ps 40,3)
Kui maavärin Haiitit tabas, siis palvetas üks hotellirusude alla jäänud päästja: „Jumal, ma tean, et ei ole sinuga viimasel ajal suhelnud. Nüüd vajan sind enam kui kunagi varem.” Ta kirjutas: „Ma kuulsin heli ja hüüdsin: ,,Kes seal on?” „Jim,” vastas hääl. Tema ja veel viis inimest olid rusude all. „Kas tahaksid koos minuga palvetada?” küsisin. „Jah,” vastas mees. „Jumal, me palume imet. Palun päästa meid.” Ma hakkasin unne vajuma, kui rütmiline tampimine mind üles äratas. Helikopterid! Me ootasime, aga mitte kedagi ei tulnud. Olin väsinud. Kahekümne nelja tunni jooksul ei olnud ma saanud ei süüa ega juua ning mul oli hädasti arsti tarvis. Tunnid möödusid, aga midagi ei juhtunud. Järsku tuli mulle mõte: „Ülista mind.” Hakkasin laulma ülistuslaule sellele, kes teadis täpselt, kus ma olen. Ma tundsin Jumala ligiolu, kuulsin ta sosinat: „Usalda mind, lase lahti.” Tunde hiljem leidsid päästjad mu, tõmbasid august välja ja viisid haiglasse. Ma olin peaaegu surnud, kuid välja tulles oli mu usk elavam kui kunagi varem.
