„Issand andis Iiobile kahekordselt kõike, mis tal oli olnud.“ (Iiob 42,10)
Kirjanik Patrick Kavanaugh arutles oma raamatus „Suurte heliloojate vaimuelu“ („The Spiritual Lives of the Great Composer“) Händeli suurteose „Messias“ üle. Händel oli ettearvamatu helilooja, ebastabiilse karjääriga, liikudes ühest läbikukkumisest teise. Tol ajal ei olnud pankroti väljakuulutamine võimalik ning aastaks 1741 oli Händel võlgadesse uppumas. Võlavangla oli vältimatu ja sellest päästnuks teda vaid ime. Ta otsustas anda oma viimase kontserdi ning viiekümne kuue aastasena pensionile minna. Helilooja jaoks muutus kõik, kui üks sõber andis talle Jeesuse elul põhineva libretto. Händel mattis end töösse ning lõpetas esimese osa kuue päevaga. Teise osa üheksa ning kolmanda osa kuue päevaga. Ta töötas palavaikuliselt nagu oleks tal nähtamatu tuli kannul. Teenijad jätsid toidu ta ukse taha, kuna kartsid teda segada. Kui üks teenijatest siiski julguse kokku võttis ja ukse avas, hüüdis ehmatanud helilooja pisarsilmil: „Ma ei uskunud, et näen enda ees taevast ja suurt Jumalat ennast.“ Händel oli just lõpetanud oma kuulsa „Halleluuja“. Milline imeline lugu saatuse pööramisest! Piibel on sellistest lugudest tulvil. Esimesed nelikümmend kolm peatükki Iiobi raamatust kirjeldavad kõike, mis ta kaotas: tervise, varanduse ja perekonna. Viimases peatükis on aga kirjas: „Ja Issand pööras Iiobi saatuse ja Issand andis Iiobile kahekordselt kõike, mis tal oli olnud. Ja Issand õnnistas Iiobi viimast põlve enam kui ta esimest.“ (Ii 42, 10-12) Jumal tegi seda Händelile, ta tegi seda Iiobile ja ta teeb sama Sinule, kui oma elu tema kätte annad.
Ap 10-11 Lk 8:40-56 Ps 14 Õp 16:6-7
