„Kui mahe on su ütlus mu suulaele, enam kui mesi mu suule.“ (Psalmid 119,103)
See, et meile täiskasvanuna meeldivad juurviljad, mida lapsepõlves ei armastanud, on märk sellest, ei meie maitse võib areneda. Kuna Piibel on hingetoit, siis saab ka selles osas maitse areneda. Pastor Eugene Peterson kirjutas: „Kristlaste toit on Kirjasõna. Pühakiri toidab püha kogukonda nii nagu toit inimese keha. Lisaks Kirjasõna lugemisele ja õppimisele elavad kristlased selle järgi ja võtavad selle oma ellu nii, et see kumab armastuse tegudest läbi.“ Tarbijate uuringust nähtub, et keskmisel Piibli omanikul on neid üheksa ja nad ostavad juurde. Aga mis on pildid valesti? Väljaütlemata saladus on see, et paljude inimeste arust on Piibel igav. See tõsine probleem on uuemat sorti. Vanakreeka keeles, mis on Uue Testamendi keel, ei ole olemas sõna igavus. Alles viimastel sajanditel on see sõna inglise keelde tekkinud. Mõeldes tollase elu peale, kus ei olnud televiisorit, internetti, filme ega ka väga palju raamatuid, mõtleme paratamatult, et tol ajal pidi väga igav olema. Kuid neil ei olnud igav. Meie oleme igavlev põlvkond, sest meie võime keskenduda ja millegi üle pikemalt mõtiskleda on välise stiimuli tõttu kahanenud. Meil on liiga palju kiusatust tekitavaid alternatiive. Seepärast algabki Piibli lugemine distsipliinina, jätkudes kohustusena ning muutudes rõõmuks. „Kui mahe on su ütlus mu suulaele, enam kui mesi mu suule.“ (Ps 119,103) Piibli lugemine võib Sinu jaoks sellise kogemusega olla. Tuleb lihtsalt asja tõsiselt võtta.
2Kr 9:16-13:14 Mk 15:1-11 Ps 54 Õp 21:18-21
