„Ärge muretsege ühtigi, vaid teie vajadused saagu kõiges Jumalale teatavaks tänuütlemisega palumises ja anumises.“ (Filiplastele 4,6)
Muretsemine on kaasaja needus, kuid see pole uus asi. Jeesus räägib Piiblis jooksvalt muretsemisest, stressist ja hirmust. Oma õpetustes on ta neid teemasid korduvalt puudutanud. Matteuse evangeeliumi kuuendas peatükis on kirjas: „Seepärast ma ütlen teile: Ärge muretsege oma hinge pärast, mida süüa, ega oma ihu pärast, millega riietuda! Eks hing ole enam kui toidus ja ihu enam kui rõivas? Pange tähele taeva linde: nad ei külva ega lõika ega kogu aitadesse ning teie taevane Isa toidab neid. Eks teie ole palju enam väärt kui nemad? Aga kes teie seast suudab muretsemisega oma elule ühe küünragi juurde lisada?“ (Mt 6, 25-27) Jeesus ei öelnud seda selleks, et meie muredele ja hirmudele leevendust tuua. Ta käskis meil mitte muretseda, sest see näitab puuduvat usku Jumala truudusesse. Paulus kirjutas: „Ärge muretsege ühtigi, vaid teie vajadused saagu kõiges Jumalale teatavaks tänuütlemisega palumises ja anumises. Ja Jumala rahu, mis on ülem kui kogu mõistmine, hoiab teie südamed ja mõtted Kristuses Jeesuses.“ (Fl 4, 6-7) Selle asemel, et lasta hirmul ja muretsemisel enda üle võimust võtta, leiad rahu, kui annad oma mured palves Jumalale, tänad teda vastuse eest ning usud, et ta teeb Sinu jaoks parima. Mida siis teed? Kas muretsed ja higistad või palvetad ja saad rahu? Valik on Sinu.
1 Tm 4 -6 Jh 5:31 -47 Ps 126 Pro 24:10
