“Aga kui ta mõttesse jäi…” Luuka 15:17
Kadunud poja jõudmine laostumiseni ei juhtunud üleöö. See oli aeglane ja järk-järguline ning pidev protsess, nagu kolesterooli mõju veresoontele. Kadunud poeg võttis isa õnnistust iseenesestmõistetavalt ega olnud enam tänulik. Pole ime, et Taavet kirjutas: “Kiida, mu hing, Issandat, ja kõik, mis mu sees on, tema püha nime! Kiida, mu hing, Issandat, ja ära unusta ainsatki tema heategu! Tema annab andeks kõik su ülekohtu, tema parandab kõik su tõved. Tema lunastab su elu hukatusest ja ehib sind helduse ja halastusega nagu pärjaga. Tema täidab su suu heaga…” (Ps 103:1-5). Kadunud poeg pärines linna parimast perest, ometi lõpetas ta purupaljana ja sõpradeta, sõi koos sigadega ja püüdis täita oma õigustatud vajadusi viisil, mis polnud kuidagi õigustatud. Miks meiegi laseme end mässida abieluvälistesse suhetesse, läheme kaasa jooma- või narkopidudel või töötame end surnuks ja toome selle käigus pere ohvriks? Sest igaühes meist on tühimik, mida ei saa täita miski ega keegi peale Jumala. Jeesus ütles kadunud pojast jutustades: “Aga kui ta mõttesse jäi, siis ta ütles: “…Ma tõusen ja lähen oma isa juurde ja ütlen talle: “Isa, ma olen pattu teinud…”” (Lk 15:17-18). Kui Sa lased, siis Jumal peatab Sind otsustaval hetkel. Ta tuletab Sulle meelde, kes Sa oled ning kuhu kuulud. Sa hakkad tähele panema pori, milles püherdad, valesid sõpru, tühje saavutusi ning inimesi enda ümber, kes pole kaugeltki õnnelikumad kui Sa ise. Kui see on Su tänane seis, siis tule koju! Su Isa ootab, et saaks tahvli puhtaks pühkida ning Sina saaksid uue looga algust teha. Ta armastab Sind endiselt. Ütle saatanale: “Ma mõtlesin ümber, ma lähen koju!”
Piiblisalmid tänaseks: Luuka 23-24
